Eelarvamuste küüsis

Lõviosa minu päevadest möödub spordiklubis. Nagu igas teiseski sellises asutuses, on ka meil iga päev majas nii selliseid patrioote, kes aegade algusest meie majas treenimas on käinud, kui ka päris uusi nägusid. Uute klientide puhul meeldib mulle alati enne esimesi harjutusi spekuleerida, kas nad on varem ka trennis käinud ja kui palju nad kaasa jaksavad teha, millist spordiala nad veel harrastavad ja kas algav tund on nende jaoks paraja koormusega või jääb nõrgaks. Üheksal juhul kümnest ma eeldan muidugi valesti, nii et selgeltnägijat minust ei saaks. Ühe pikale veninud trennipäeva lõpus õnnestus mul aga leida ennast keset nendesamade eelarvamuste tulva, millega ma eneselegi märkamatult teised tavaliselt üle valan. Jäin mõtlema, kui suures osas langetame otsuseid puhtalt eelarvamustele toetudes ja kui paljust seeläbi ilma jääme.

Uue inimesega kinno või kohvikusse minnes tuleb moodsal ajal alustuseks kodus enda kohta guugeldada, et kaaslase tehtud kodutöö meid õhku ahmima ei jätaks. Veel enam – vastuluure on sellises olukorras suisa hädavajalik. Õppetund omandatud, loomulikult omal nahal. Aga kui need kaks sõna, ees- ja perekonnanimi, otsingusse sisestada, saame tulemuseks rea kuivi fakte. Harva pakutakse neile taustsüsteemi, põhjuseid, selgitusi, ja mis kõige hullem – päevakangelane on kõige hullemate šaakalite, anonüümsete netikommentaatorite ette lõhki rebida visatud. Ja kui sinust juba kirjutatakse (või kui ise kirjutad), siis harva piirdub kirjutatu suusa- või rattamaratoni tulemustega.

Ühtpidi on internet hea ja väike kodune eeltöö veel parem – hoiab meid sarimõrvariga ühte tuppa kahekesi jäämast –, teisalt saame hunniku informatsiooni, millel ei pruugi olla vähimatki seost sellega, milline inimene meid õue on kutsunud. On tõenäoline, et igaühel meist on kapis mõni luukere, kellel paremini, kellel halvemini peidetud. Nende väljanuhkimine enne esimest kohtingut tekitab aga ainult eelarvamusi. See on ka põhjus, miks minu arvates uue inimesega tutvudes ei peaks alustama isegi mitte sellest, kes kellena töötab või kui palju keegi teenib või kes keda tunneb. Kummalisel kombel jääb nendest teadmistest väheks, et hinnata, kas inimene meile sobib või mitte. Ükski uudisnupp ei paljasta sarnast huumorimeelt või ühesuguseid elupõhimõtteid.

Ei jää eelarvamused meist kaugele maha isegi poes endale uut teksapaari või lahedat särki valides. Mõndadest brändidest tormame mööda, kuna sellel ju niikuinii ühtegi noortele sobivat toodet ei leidu. Samal ajal oleme valmis karvu kakkuma, kui keegi on just sellelt vanamoodsaks mõeldud riiulilt leidnud endale midagi lahedat.

Üks osa eelarvamusi kujuneb blondiinianekdootidest, filmidest ja ajakirjadest stereotüüpe meelde jättes, teised aga kujunevad kogemuste põhjal. Piisab kellegi ühest korrast ülesoolatud ja kuivavõitu kalafilee söömisest, et tituleerida kallis trendiresto mõttetuks halva köögiga asutuseks, kuhu ise iial oma jalga tõsta ei kavatse. Nii ka kinos jäävad tihtipeale vaatamata filmid, mis sõbrannadele ei ole meeldinud, ja ostmata ühe kriitiku arvates küündimatud raamatud. Näib, et kui on juba kaks ühesugust hinnangut samale asjale või inimesele, siis hinnanguga liitumine ei ole enam eelarvamus, vaid päris oma arvamus.

Vastu hommikut takso tagaistmel peolt kodu poole sõites jäin mõtlema, kui palju eelteadmisi vajame inimeste kohta tegelikult. Kas kellegi vanus teeb temast rohkem või vähem sümpaatse inimese või tekitab selle teadmine juba eos eelarvamuse, et see number on küll minu jaoks liiga suur või liiga väike, et sobida? Kaks vallalist võivad käia terve aasta mööda kohvikuid ja ööklubisid, enne kui loobutakse ja tõdetakse, et me ei sobi. Samal ajal kui kaks abieluinimest võivad poes piimaletis üksteisele otsa koperdades leida end mõni kuu hiljem vanast elust lahutamast ja värskelt leitud armastusega otsast alustamast. Seega ei paista ka perekonnaseis olevat hädavajalik teave, et hinnata uue inimesi rolli oma elus, liiati veel niisama sõpradena suhtlemisel.

Kas kellegi haridustee annab talle eelise suhetes, kui ta ise väljaspool tööd inimene olla ei oska? Või kas kellegi plekiline taust lükkab ta mängust välja või väärivad kõik inimesed teist võimalust?

Tihti lööme võimaluste ja inimeste ees asjatult ukse pauguga kinni. Aeg on muutnud meid küüniliseks ja otsekui keset halbu uudiseid end kehvade kogemuste eest päästa püüdes laseme võõrastel arvamustel oma elu dikteerida. Ei ole just eluline kaotus, kui ühe või teise kohviku enda jaoks maakaardilt kustutame või pesupulbrit valides järjekindlalt ühte marki ostukorvi tõstame, ent kui kriipsutame maha inimesi, keda me isegi veel ei tunne, arvan, ei ole me ka ise enam tundmist väärt. Ometi teeme seda ühel või teisel moel iga päev. Kõikvõimalike eelarvamuste abiga muutume päev-päevalt pealiskaudsemaks, kuigi hea ööune jaoks võib-olla ei olekski tarvis muud, kui kellessegi või millessegi süveneda, asju ja inimesi ise kogeda ja läbi elada. Võib-olla on just kõik need eelarvamused süüdi, et tänapäeval on nii raske endale lemmikuid leida, olgu selleks siis sädelev ja jumet andev ihupiim või särtsu lisav ja õnnelikuks tegev kaaslane.

Jõulu(l)ootused

Nüüd, mil mind ei aja nädalavahetustel enam kodust välja koolitused, vaid perekond ehk lähimad sõbrad, on Tallinna-Tartu maantee mulle uuesti omamoodi armsaks saanud. Pealinna poole kihutades on süda igatsust pilgeni täis ning tagasiteel olen juukseotstest jalataldadeni heameelest läbi imbunud. Isegi kui neid ülevaid emotsioone, millega mu väike ristitütar mind ikka ja jälle varustab, jätkub vaid paariks päevaks, on see paar päeva tänases kiires ning stressirohkes elus tubli saavutus. Olles jälle kord tagasiteel, vajusin vaikses mootorimürinas mõtesse. Aastalõpumõtetesse, kui täpne olla.

Kohe-kohe on ukse ees jõulud, mis peaks endaga kaasa tooma täpselt samasugust ootusärevust, et siis hiljem meid rõõmu ja hingerahuga üle valada. Nagu lapsepõlves, kui pühadeootuses Barbie-nukust isegi unistada ei julgenud, ent päkapikk Barbie Printsessi kuuse alla oli poetanud. Mäletan, et hakkasin õnnest nutma, keset põrandat maas, uus mänguasi kaisus. Selles ühes pikajuukselises ja siresäärses kroonikandjas oli justkui kõikide eluunistuste täitumine kokku saanud.

Võib-olla on just õnnepisar lapse silmanurgas põhjuseks, miks majanduslangusest hoolimata on ostukeskused kingišoppajaid pilgeni täis ja jõuluvana kingikotte püütakse võimalikult suureks ning tähendusrikkaks paisutada. Aga võimaluste juures, mil igaks tähtpäevaks kingitakse üksteisele ja eriti lastele meeletutes kogustes kõikvõimalikku rohkem ja vähem peent või uskumatut kraami, on raske leida üles see üks õige asi, mis õiget pühade-emotsiooni tekitaks ja imedesse uskuma paneks. Leida see õige Barbie, olgu selleks siis arvutimäng või auto või parfüümikomplekt.

Olen ilusate asjade poolt, ilus uus pulsikell või kaunitarist nõudepesumasin ei jookseks mööda külgi maha, rääkimata espressomasinast, mille puudumine ikka aeg-ajalt kohvikusse sunnib, kui pätikohvist isu täis saab (presskannu ei viitsi ju keegi pesta), aga ma tõesti ei tea, kes need päkapikud olema peaks, kes nii hinnaliste kingitustega mind üle valaks või milline jõuluvana need seljas kohale jaksaks vinnata. Ja kuhu need asjad üldse tuua tuleks? Jõulude ajal on graafik kõige tihedam ja ilma märkmikku avamata ei julge isegi ripsmete värvimist kosmeetiku juures kokku leppida.

Meil kõigil on vanemad. Moodsal ajal on aga paljud vanemad lahus ja kui oled aasta läbi õnnelik, et ei ole nende lahutuse tõttu kummastki ilma jäänud, siis jõulude ajal ei ole sellest midagi hullemat – pühadest saab ralli ühtede vanemate juurest teiste juurde. Läbi tuleb käia ka vanaemad ja vanaisad, sest loodetavasti ise nende ikka jõudes leiad samuti jõululaupäeval lapselapse või paar ukse tagant. Justkui mitte kedagi ei saa kõrvale jätta. Rääkimata sellest, et on veel see teine pere, need mõnusad lähedased sõbrad, kellega tahaks kangesti glögi juua ja pärast klaasi põhjast pähkleid ja rosinaid lusikaga välja õngitseda. Ükskõik mitu päeva järjest ka kalendris punaseks võõbatud ei oleks, tundub, et kohti, kuhu sind oodatakse ja kuhu ise minna tahaks, on ikkagi rohkem.

Mind ajab juba mitmendat aastat muigama väide, et jõulud on vaikne perepüha. Vaikuse on muidu perekesksemastki koosviibimisest jäädavalt välja imenud transformerid ja ämblikmehed ja rääkivad nukud. Jõulurahu möödub jõulutervitusi SMSide ja e-kaartide vahendusel edastades, pliidi ääres kokates, viimaseid kinke pakkides ja vihastades, et jälle ei ole külla minnes midagi selga panna. Kavalamad meist põgenevad selle hulluse eest suisa piiri taha, olgu sihtkohaks suusakuurort või palmisaar.

Külmakrõbedasse kodulinna tagasi jõudes sündis minul otsus sel aastal vähemalt jõuludekski aeg maha võtta ning suuremat osa pidustustest boikoteerida. Olla kodus ja lasta jõulurahul küünlavalgel hinge settida. Käia võib-olla kesköisel missal juba tehtud ja veel tegemata patte lunastamas... Ühtäkki ei tundugi tobedad need, kes plaanivad elukaaslastele jõuludeks iseend kinkida või kingituseks romantilist õhtusööki kahele korraldada. Just nemad saavad jõuludeks parima kingituse – terve õhtutäie jõulurahu.

Suhtepagas

Meil kõigil on pagas. Erinevalt puhkusereisi jaoks pakitud kohvrist ei ole aga selle pagasi hulgas sugugi ainult lemmikesemed. See on pagas, kuhu on läbisegi kokku pressitud kõik töised võidud ja kodused kaotused, krooniliselt murduva südame killud ja väljaravimatud lootused, viirusena ründavad minevikunäod ja külgejäänud unistused, tulevikupildid ja ebareaalsed sihid. Ja iga läbi saanud suhe pressib niigi täis taagakohvrisse üha uut varandust, rääkimata selle vahele topitud prahist. Öeldakse küll, et vahel tuleb ära joosta nägemaks, kes järele tulevad, paraku ei jookse alati järele need, kellest me seda ootame või soovime.

Suhtepagas on kõige plahvatusohtlikum arsenal, millega läbi elu reisida. Mõnest inimesest, nagu ka mõnest harjumusest, on pea võimatu lahti saada. Suutes nad viivukski unustada, astuvad nad järgmise nurga tagant meile ette või leiavad tee meie telefonidesse ja postkastidesse. Taipasin seda, kui leidsin end keset varjatud numbrilt tulevate vaikust täis telefonikõnede tulva. Iga kõne, mis minu tänasest päevast kas või halloo-jagu mind kätte tahab saada, sunnib nõutult tagasi vaatama, vanu asju meelde tuletama ja endalt küsima, kas olen ülekohtune olnud. Ent suhted saavad alati otsa põhjusega.

Mõnes suhtes läheb kaduma aeg. Koosolemise aeg. Luksus enda tahtmist mööda elada nõuab suurt hulka tööd ja mida rohkem tehakse tööd, seda suurem on vajadus paari argiõhtusse nädalas suruda veel jõusaal või tennis või mis tahes hingelähedane. Mõnikord tuleb trennist veel kontorisse tagasigi minna, et oma asjadega võidukalt järjel püsida. Aga nii hääbub sageli koosolemine suhtest olematuks ja nii mõnigi paar kolib erinevate postiindeksite alla. See, kes tegi palju tööd, on hingepõhjani haavunud, kuna ta tegi seda kõike ju pere hüvanguks, ja see, kes end oma hüvede keskel üksikuna tundis, teab nüüd, et raha ei ole veel kõik. Rahamaailma ületähtsustamisest pääsemiseks on aga vaja kas rikkaks saada või kellestki ilma jääda.

Mõnes suhtes läheb kaduma soojus. Armunud käivad ikka käsikäes või kaelakuti ja toidupoes riiulite vahel miilustamine on loomulik elu osa, nagu ka mingid magusad suhtetraditsioonid head-isu-muside ja muu taolise näol. Mängivate väikelaste vaatamisest veel suuremat südamesooja pakub hallipäiste memmede ja taatide käsikäes jalutamas nägemine. Paraku läheb paljudes suhetes argipäevaga kaduma soov möödaminnes kallistada või lihtsalt niisama käest kinni võtta. Magusast saab kohustus ja kohustustes pole kunagi erilist emotsiooni ega maagiat olnud. Ja ühel päeval üks pool avastab, et kallistusi ei ole, pilgud on tühjad, suudlused on külmad ja sõnades on sapihõngu.

Mõni suhe läheb hapnema hoopis muudel põhjustel, kui seda on suhte või kaaslasega mitte tegelemine või liigne argipäevastumine. Mõnikord juhtub nii, et kaks inimest tahaks küll koos olla, ent iseloomude ja hingeelude ühe katuse all hoidmine näib ilmvõimatu. Kuidas saakski kellegagi koos õnnelik olla, kui iseendagagi õnnelik ei olda. Kogu oma õnn ja õnnetus mõeldakse teise inimesse ja kogu rahulolematus pannakse kodusõdadesse, mille põhjus on tegelikult sügaval iseenda sees. Elukaaslasest saab kaassõltlane masendusest ja depressioonist elustiili kujundamisel. Sellistest mustadest aukudest aga omal käel-jalal välja ronida enamasti ei õnnestu ning ühestki sõbrast ega sõbrannast abi ei ole.

On loomulik, et esimene kirg ja armastus jahtub kuigipalju, nagu lihased jahtuvad pärast treeningu lõppu, ja kõrvalt teisi vaadates on lihtne mõista, et suhe on töö, mida tuleb iga päev õigesti teha, mitte nagu eksam, mille korra alguses viiele vastad. Ja iseenda vigu on raske märgata ning enda suunas tulevat kriitikat raske kuulata. Mida tõesemaid argumente esitatakse, seda valusam on. Pisaraid ei soovi aga keegi näha ega ka ise teisele teadlikult südamevalu valmistada, mistõttu sageli jäetakse ütlemata see, mis suhte purunemisohust välja võiks aidata. Rääkimata sellest, et etteheidetele reageeritakse rünnakuga ja kiiremas korras hakatakse süüdlast otsima. Nagu kildudeks kukkunud vaas saaks terveks, kui oleme teada saanud, kes ta kapinurgalt alla kukutas. Ja nii, paratamatult, saavad suhted otsa.

On õige, et mineviku eest ei saa põgeneda, ühel või teisel moel jõuab see meile järele. Minevik ju kõikjal me ümber – kõikides kohtades, kus iial oleme käinud, kõikides inimestes, keda kunagi oleme teadnud... Lihtne on tunda, et raske on edasi minna, ükskõik kui palju vett on vahepeal merre voolanud. Aga võib-olla on õige käituda oma eluga samamoodi, nagu soovitatakse käituda asjadega – võib-olla on võimalik kas või korra aastas kõik tehtu ja kogetu üle vaadata, oma elu revideerida, ja ainult valitud kraam uude aastasse, uude suhtesse või uude eluetappi kaasa võtta. Ja ei ole ju paremat aega kui aastalõpp, et tõmmata eilse ja tänase vahele kriips ning proovida kergema kohvriga homsesse astuda.

Rahanumbrid armastuses

Raha. Suur roosa elevant keset tuba, millest ei ole ilus rääkida. Ometi on raha kõikjal meie ümber, kas või kodude, eluasemelaenude ja arvete kujul. Kõik usinad töömesilased jagunevad aga erinevate sissetulekutega kastidesse ja igal seltskonnal on oma elustiilikulutused, oma tõekspidamised, oma arusaamad. Nii nagu neil on oma arusaam sellest, kuidas suhtes rahaasjad seatud peavad olema.

Kriitikat kartmata julgen väita, et kõigile meeldivad ilusad asjad. Erinev on aga see, milliseid summasid keegi on nõus ilu eest välja käima. Nagu on erinev ka see, kelle raha eest ja mida endale lubatakse. Mõni värske emme, beebi kõhukotiga rinnal tukkumas, voldib Stockmannis Dolce & Gabbana teksasid järjest hunnikust lahti, et endale laupäevaõhtusele grillipeole midagi piimaplekivaba jalga panna. Samal ajal on mõnikümmend meetrit eemal tütarlaps, kes nii kallitest asjadest hoogu maha võtmata mööda kõnnib.

Omamoodi seltskond naisi on needki, kes võrdsust rõhutades nutuga minema jooksevad, kui mees ei luba neil oma joogi eest ise maksta. On sulatõsi, et raha eest armastust ei osta ja mõnikord tekib armastus väga erinevate võimalustega inimeste vahel, ent tahtmata kõlada igavalt või vanamoodsalt, peab siiski tunnistama, et enamikus suhetes on mehe sissetulek kordades suurem kui naise oma. Ükskõik kui iseseisev ka ei oleks sellises olukorras naine, kui arved tehakse joonlauaga pooleks ja kohvikus maksab igaüks enda eest, on naise panus proportsionaalselt oluliselt suurem mehe omast, sest tema võimalused on väiksemad.

Äärmused ei ole kunagi head. Liigne iseseisvus lööb ühtsusesse kiilu ja lahutab „meie” „sina-minaks”. Teisalt, end mugavalt mehe kukrule sättides kaob suhtest vabatahtlikkus. See asendub ajapikku salakavala sõltumisega, mis ühel hetkel ei lase ära minna, kui kõik sinus ütleb, et on aeg. Olen mõelnud, et samamoodi nagu suhtes ei tohi iseendal ja oma soovidel kaotsi minna lasta, ei tohiks ka koduperenaise staatusest karjääri teha, sest mõlemal juhul tekib suhte lõppedes tunne, justkui kogu elu oleks otsa saanud ja tuleb iseendale võõrana ennast ja oma elu kild killu haaval kokku lappima hakata.

Kui väga ka ei tahaks armastust ja raha erinevates maailmades hoida, tõsisemas suhtes tuleb paratamatult need kaks kuidagi ühte tuppa kokku sobitada ja omavahel sõbralikult mängima õpetada. See võib aga küllaltki keeruliseks osutuda, kui ühel on palju ja teisel vähe, sest kes teab, kust läheb jagamise, andmise ja toetamise juures piir, millest üle astudes on kogu suhe ainult rahakoti ümber ja armastusekonto miinustes. Raha toob ikka endaga kaasa hulga võimumänge. Tulles erinevate võimaluste juurest, võib igasugune hea tasakaal suhtevõrrandisse rahanumbreid lisades kaduma minna.

Ajal, mil kõige popim abieluliik on vabaabielu, võib igaüks end pärast lahkuminekut leida seismast keset tänavat, kaks kätt taskus ja kohver jalge ees. Vanemate juurde elutoa diivanile kolida ei ole just kuigi ahvatlev väljavaade. Üürikorter nõuab aga igal kuul nii suure hunniku raha, et paljude jaoks on see näljasurmaotsusele allakirjutamine, kui seni on harjutud mehe õlgadele seatud maksekohustustega. Kroonika asemel tuleb lugema hakata töökuulutusi ja mõnikord ka autoroolist tagasi ühistranspordi juurde minna.

Olles teel kohtutäituri juurde, jäin mõtlema, et enamik suhtelõppe teeb inimesed samasuguseks, nagu on seda viimase aja ilm – lootusrikkalt päikseline ja pilviselt külm ning vihmane ühekorraga ja vaheldumisi. Ühel hetkel armastav ja uut ühist võimalust paluv pereisa on järgmisel hetkel valmis pigem vangi minema, kui oma lapsele alimente maksma, justkui armastuse lõpuga lakkaks olemast ka laps, keda mõlemad on tahtnud ja keda aastaid käsikäes on kasvatatud. Kehitan õlgu – pidid konnadest ju printsid saama, mitte vastupidi! Ja keegi meist ei ole selliste olukordade eest kaitsud. Paljud ilusad suhted lõpevad koledate lahutustega.

Otsustan, et mu emal oli õigus, kui ta ainsate pereelu kohta käivate õpetussõnadena mulle ütles, et lapsi võib naisel olla nii palju, kui ta üksi üles kasvatada suudab. Lisan ise sinna juurde teise elu õppetunni, mis käsib meil olla keegi ja teha midagi ka väljaspool suhet, et kui juhtub kõige hullem ja armastus saab otsa, ei peaks elus hüppelist tagasiminekut tegema või käsi põsakil kaugusesse vaadates endalt nõutult küsima, mis on minu väärtus ja mis saab edasi.

Tülitsemise kaunis kunst

Lapsepõlves käis igasuguse sõbrannandusega kaasas kohutav hulk tülitsemist. Kiusamist, kitumist, armukadedust, solvumist, leppimist – kõike seda, mis enesekehtestamise, õiglustunde ja inimliku kadedusega ühte patta mahub. Kooli ajal sai suuremate ja väiksemate sõprusehoogudega isegi mitu raksu pinginaabreid vahetatud. Siis tundus kõrvalt vaadates, et täiskasvanute elu on nii kindlalt paigas – ema sõbrannad ju ei vahetu nagu aastaajad ja kaheksakümmend protsenti kodusõdadestki algasid koristamata oma toast või pärast kooli tekitatud nõudehunnikust kraanikausis, mille pesemine oleks raudselt tüki küljest võtnud. Tundus, et täiskasvanud omavahel lihtsalt ei tülitsegi peaaegu üldse.

Kahekümnendate esimeses pooles tuli vahel sõbrannadega tülitsemist küll ette, kuid järjest harvem. Kogu lahkarvamuste ja konfliktide laine kandus sõprussuhetest armusuhetesse. Iseenda tahtmisedki suutsid aeg-ajalt üllatada ning teisest inimesest enda kõrval sai kogu aeg midagi oodatud, kuna kogu eluõnn oli kaaslase külge aheldatud. Nüüdseks olen küll ise enda õnne sepistamise põhimõttest aru saanud, ent naiseks olemine kogu oma emotsionaalsuses kipub ikka häälepaeltel volüümi põhja keerama ja mõnikord saavad tunded pahinaga mööda põski alla kallatud. Ise säraküünlana põledes tunduvad mehed kõrval tuimad, tundetud ja ükskõiksed.

Nädalajagu päevi tagasi, mõnepäevaste vahedega, õnnestus mul korralikus sõbrannatülis ära käia ja näha teist oma sõbrannat peaaegu täpselt samasugust naistevahelist kiskumist läbi põdemas. Kui siis sõbrannaga oma hiljutistest konfliktidest rääkisime, tuli naer peale, kui palju me nendes sõdades ise neid samu tundetuid ja ükskõikseid mehi meenutasime, kes naise hüsteeriahoo kõrval rahulikult õlut libistavad või lehte loevad või internetis ringi kolavad. Nagu ei hooliks kopika eestki.

Olen selgeks saanud, et mõnikord on vaikimine suurem viga kui väike tüli. Ent tüli ja tülitsemine on nii halva maiguga sõnad, et keegi ei julge suhtes olevaid arusaamatusi tülideks nimetada ja tülitsemist kui sellist üks osa inimesi väldib. Muidugi on olemas ka see teine osa meist, kes on väga agarad kehtestajad ning jalg käib kiirelt jõuga vastu maad, huuled vihast kriipsuks, käed puusa ja volüüm põhja.

Ühte osapoolt tabab tüli enamasti täiesti ootamatult, samal ajal kui teine on oma argumente juba nädalaid endamisi ritta seadnud ja valmis iga hinna eest võidu nimel sõdima. Nii juhtubki, et kas või keset hea tuju päeva võib igaüks meist sattuda argumendivalangu ette ja jäädagi lihtsalt vait. Mitte sellepärast, et ei huvitaks, mis teisel öelda on, vaid sellepärast, et ei oska reageerida. Esimese poole tülist üritad aru saada, mis sa valesti oled teinud, ja teise poole üritad aru saada, mida nüüd ütlema peaks, kuna sa ei saa ikka veel aru, mis sa valesti oled teinud.

Tülitsemisel on mõned kuldreeglid: ei tohiks välja kakkuda vanu asju, teist pahade sõnadega kutsuda, endal agressiivseks lasta muutuda, liialdada, keset tüli minema kõndida, ultimaatumeid igas ilmakaares loopida... Kui aga üks osapool on ennast korralikult üles keeranud, ei ole kellelgi enam aega reeglitele mõelda ja süüdistusterahes ligunedes ei osata ka lahendusi näha. Nii olen mõelnud, et enne sõja kuulutamist peaks rahuleping omapoolsete lahendusvariantidega tagataskus olema. Et oleks, mida arutada. Pahatihti asutakse rünnakule enne, kui endalegi on selgeks tehtud, mis on tegelikuks tüliõunaks, mis peaks muutuma ja milliseid lahendusi võiks olla.

Oskus ja viitsimine kuulata, ärritumata oma mõtteid ja tundeid jagada ning kaaluda võimalust, et teisel on õigus, või et kõigil on õigus ja lahendus tähendab kompromisse, ei ole kergesti omandatavad õppetunnid. Aga nagu igas järgmises suhtes püütakse eelmise vigu mitte korrata, tuleb ka oskus vaielda ja õiglaselt maid jagada suhtlemise käigus, tüli tüli haaval. On ju tülitseminegi suhtlemise osa. Ja kui tülilained sind päris enda alla matma hakkavad, tasub endalt küsida, kumb on tähtsam, kas kindlasti võita või olla õnnelik.

Lootust ostes

Üldiselt ma ei kuulu nende naiste hulka, kellel on iga võimaliku poe kliendikaart rahakoti vahele pressitud ja kes siis ükskõik kus, ükskõik millisest poest midagi ostes alati oma kliendikaardipaki letile kallab, et sealt kümme minutit õiget kaarti otsida. Mõned kliendikaardid on siiski ka minul. Näiteks paari spordipoe omad. Ja nüüd ma saan iga nädal vähemalt ühelt spordipoelt allahindluste teatega SMSi. Aga inimesed ei osta dresse ja tosse enam sellest hoolimata. Nagu enam ei osteta ka autosid ega kortereid. Suur oli aga minu üllatus, kui avastasin, et hinda on läinud hoopis teistmoodi kraam ja sellele juba allahindlust ei tehta.
Minu heade emotsioonide otsirännakud on mind ikka aeg-ajalt kummalistesse kohtadesse viinud. Seni ei ole ma aga saanud öelda, et oleksin kohanud päris inglit või kedagi, kelle võimuses oleks ära vahetada minu aura. Sellistest võimetest me loeme tavaliselt raamatutest ja raamat lubab alati inimestele ja asjadele juurde mõelda omadusi, mida neil tegelikult ei ole. Me kõik ju teame, et mänguasjad tegelikult ei räägi ja mööbel ei tantsi ja inimesed ei oska lennata. Keset igasuguseid kõikvõimalikke langusi tuleb välja, et meeleheitest vaevatud täiskasvanud hakkavad siiski lendavatesse vaipadesse ja teistesse muinasjuttudesse uskuma.
See avastus algas ühel kolmapäeva lõunal kutsega kuulama loengut indigolastest, kristall-lastest ja auratransformatsioonist. Potentsiaalse tulevase emana mõtlesin, et lastest võiks ju kuulata küll. Iial ei tea, kust mingi põneva mõttetera või uue huvitava kasvatusteooria võib leida, mida hiljem oma ristitütre peal tema vanemate teadmata katsetada, näiteks ... Sellest aura-värgist ma ei olnud midagi kuulnud. Mul on aga õnn omada põhjalikku sõbrannat (kes ühtlasi mind ka seda loengut kuulama kutsus), kes tegi mõne tunniga sel teemal küllaltki korraliku uurimustöö.
Me saime teada, et nelja tuhande viiesaja krooni eest pakutakse auratransformatsiooni, mis peaks väljavahetatud aura omaniku õnnelikuks tegema. Aga iga algus on raske, paar tuhat krooni korra eest tuleb veel oma uut aurat tasakaalustada (keegi ei tea, kui mitu korda) ja kui lõpuks oled oma maise vara investeerinud, töölt ära tulnud (mis tundus auratransformatsiooni-teemalisest foorumist leitud jutu põhjal protseduuri eeldus või vähemalt range soovitus olevat), siis saad õnnelikuks. Rikkaks ja terveks ja õnnelikuks.
Loengu küsimustele mõeldud osas julges minu kaaslane küsida, miks sellise maailmaparandusliku missioonitöö eest nii meeletut pappi küsitakse. Lektor pani küll pahaks, et keegi julges rahast rääkida, aga vastuseks saime, et kuna meiesuguste teise- või kolmandadimensiooniliste inimeste päästmine ja aitamine on ikkagi väga suur töö, siis töö eest tuleb ka tasu saada. Minu isiklikuks ülemiseks piiriks oli meie kiilaspäise (ja mitte mingeid soenguvalikut toetavaid ehteid või aksessuaare omava) naislektori väide, et pensionärid ei peagi endale hilpe ostma, auratransformatsioon on palju tähtsam ja elulisem. Sest pensionärid on kõvad šoppajad, iga nädal uus Gucci? Ja hirmutavalt vähe oli neid, kes kogu teemasse meie kombel sarkasmi või irooniaga suhtusid. Veel hirmutavam oleks mõte, et ka tegelikult on nii paljud inimesed sellelaadse ajupesuprotseduuri läbinud, kui see naisterahvas väitis. Põhiliselt teismelised ja pensionärid.
Vastab tõele, et me kõik ostame lootust. Iga päev. Seda nii kortsuvastaseid kreeme näkku määrides kui ennast tselluliidimassaaži kirja pannes. Ja mis siis, et lõpuks aitab lihtsalt hea niisutaja või dieet kombineeritult trenniga. Kui lootus maksab paarsada krooni kaartidelt loetud helge tuleviku kujul, ma ei pahanda, ummikust tuleb end välja aidata. Eks horoskoopki on loodud lootuse jaoks – hea on ju lugeda, et täna tuleb hea päev. Aga et keset langusi ja lokkavat meeleheidet leidub inimesi, naisterahvaid(!), kes silmagi pilgutamata suudavad müüa lootust tuhandete ja tuhandete kroonide eest neile, kel tegelikult seda raha ei ole, võtab minul südame värisema ja pettumusepisara silma. Võib-olla varsti teeb moraal comeback’i ja me kõik seisame tänapäevaste indulgentside järjekorras, lootus puhtast uuest algusest paberile lubatud. Sest kaugel puhta südametunnistuse soetamine aura vahetusest ikka on.

Petmine ja truudus

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, kui koledal kombel see suhet räsib, kui avastatakse, et kõige kallim ja kõige lähedasem inimene maailmas on ühe osa intiimsest armastusest väljaspool kodu otsinud ja leidnud. Mõnes suhtes saadakse sellest üle ja mõned suhted lagunevad kibedate pettumusepisarate saatel laiali. Mina jäin aga mõtlema, kust üldse algab petmine. See kole-kole asi, mis hetkega ühise tuleviku tolmuhunnikuks võib muuta. Ja kas truudusetus ja petmine on üldse sama asi.

Ühed peavad petmiseks voodiseiklusi. Neil on ilmselt kõige lihtsam monogaamses ja üdini truus suhtes püsida, sest põnevust ja vaheldust otsides seda viimast piiri tingimata ületama ei peagi. Ent kui palju haiget tegevat sellisesse suhtumisse teistsuguse taluvuspiiriga inimeste jaoks mahub, ei oska käitumisvabadust nautiv pool aimatagi. Rääkimata sellest, et suhte võib laiali ajada ka see, kui petetakse teise inimese ootusi, ning see ei pruugi sugugi alastusega kokku käia. Kas või siis, kui üks pool unistab abielust ja lastest, aga teise poole jaoks on kooselu kahe inimese vahel suhtesuutlikkuse ülemine piir ja need asjad on suhte alguses rääkimata jäänud, sest igaüks peab enda ootusi loomulikuks. Nii tulebki pettunult ja petetult oma teed minna, kuigi truudus on jäänud puutumata.

Üle pika aja ööklubi väisates jäin mõtlemapanevasse olukorda. Olin sõbrannaga õhtustamast tulnud ja jooksin klubis, nagu ikka, tuttavatega kokku. Nii jäimegi neljakesi pidu nautima ja valisime kõige vaiksema võimaliku sopi, et saaks ka omavahel juttu ajada – mina, minu sõbranna, ja kaks minu tuttavat noormeest. Loomulikult ei ole selles midagi halba, kui inimesed sel moel üle pika aja kokku jooksevad ja seltskonnad segunevad, ent viimastel päevadel olen palju mõelnud muljele. Muljele, mis ei ole küll kellegi asi, ent mis järjepidevalt kordudes loob süngeid järeldusi ning teeb iga korraga raskemini usutavaks lause: „Kallis, need olid lihtsalt tuttavad!“

Endale meeldiks ju mõelda, et õhtul külast või peolt koju jalutades end kellelgi saata lubada on viisakus ja ei tähenda midagi, ent kui mõelda enda kallim kedagi koju saatma, jääb hing kinni. Enda ellu on ammustest aegadest jäänud mõnusaid sõpru, kellega aeg-ajalt on ülimalt vahva kohvikus vanu aegu meenutada või uurida, mis vahepeal elus põnevat on toimunud, ent enamasti on väga raske alla neelata oma mehe sõbrannasid, ükskõik kui vanast ajast nad pärinevad või kui abielus ja lastega nad praeguseks on. Isegi täie mõistmisvõime juures on süda raske, lubades teisele poolele sama, mida suhtes olles endale lubada tahaks.

Ehk olekski õige petmist ja truudusetust määratleda selle järgi, kes kui palju ise vabadust tahab, enamasti aga lähtutakse reeglist, et mina võin, aga sinule on keelatud. Kui püüadki olla täiskasvanu, öelda, et mul on paar head sõpra, kellega mulle meeldib suhelda, ja seepärast mind ei häiri ka, et teisel poolel on paar sõbrannat, siis suutes ise tasakaalu hoida püüab ülejäänud maailm sind ikka rööpast välja lüüa. Kui ütled, et käisin sõbraga kohvikus, küsivad sõbrannad, mis ta rääkis ja kuidas tal läheb, aga kui ütled, et mees käis sõbrannaga kohvikus, küsitakse silmad punnis, et mis mõttes ta nii käitub ja kas teil on halvasti.

Kaval on mõelda, et naised ei peta ja kuna mehed on petmises tugevad, siis seetõttu on ka naistele rohkem lubatud, et nad on usaldusväärsemad. Siinkohal meenub mulle aga ühe minu vanema loo kommentaar, et ka naised petavad ja mitte vähe. Naised lihtsalt ei jää nii kergelt vahele. Nii olen enda jaoks tõmmanud suhtekäitumises võrdusmärgi mehe ja naise vahele – lubatud on ühesugused asjad.

Olen mõelnud, et nipp petmist, truudusetust ja pettumist vältida peitub enda vastu ausaks jäämises ja enda ootuste tunnistamises. Keegi meist ei oska mõtteid lugeda ja nii võime valesti eeldada, mis kellelegi haiget teha võib. Oleks kurb piiride katsetamise käigus üksi jääda, kuna piir saabus oodatust varem. Olen mõelnud, et igaüks peaks suutma iseennast teadlikult mitte panna olukorda, mis võib viia petmiseni, sest kas ei taandu just see lõpuks soovini oma suhet hoida. Maailmas, kus kõik on nii kaootiline, ei ole midagi halba oma suhte raamidesse surumises ja piiramises, sest raamid ongi ju need, mis meid kõrvalt tulevate löökide eest kaitsevad.