Suured väiksed asjad

Suveõhtud, isegi kui veidi jahedad, mööduvad enamikul tossava grilli kõrval. Selles ei ole midagi uut või imekspandavat. Nagu ka selles, et nädalavahetuse pärastlõuna paiku on toidupoodides kassajärjekorrad kilomeetripikkused. Üllatav on aga see, et ka laupäeva õhtul napilt enne poe sulgemist kell kümme on kassajärjekorrad pigem kohased jaanipäevale kui juuni viimasele nädalavahetusele. Võiks ju arvata, et selliseks kellaajaks on kõik grillipeod juba ammu pihta hakanud. Mis siis, et pimedaks ei lähe veel niipea. Sellised pikad sabad teevad aga kärsituks, kui ise kuhugi kiirustad. Näiteks külla, nagu mina. Poest vabanenuna seadsin kiirelt sammud linna poole ja enamikust teistest jalutajatest tuiskasin mööda, justkui nemad seisaksid paigal. Kahest noormehest mööduda püüdes kutsus üks teist korrale, et tule eest ära, neiu tahab mööda minna, ta kõnnib palju kiiremini kui meie. Tänasin viisakalt ja olles noorhärradest juba mitme meetri jagu ettepoole jõudnud, ütles teine neist valjult, et kui neiu nii kiiresti kuhugi tõttab, siis järelikult ootab armastus. Muigasin, kui tõsi see lause oli, ja mõtlesin – kui paljud tänapäeval kiirustavad, et kuhugi koju jõuda, kui palju pingutatakse, et näidata, kui tähtis keegi meile on, kui palju ollakse nõus enda mugavustsoonist välja astuma, et teisel oleks hea.
Linn on autosid täis ja tunnen end otsekui vales ajas ärganuna või ajakapslisse kinni jäänuna, kui läbi tuttavate linnaosade jalutan, poekott näpu otsas. Mõtlen, kui palju on inimesed keset kõiki neid moodsaid mugavusi laisemaks jäänud. Alternatiiv ise roolimisele on takso ja teise inimese pisisoovidele jäävad kõrvad enamasti kurdiks. Jalutuskäik kellegi lemmikšokolaadi järele tundub muinasjutuna. Haruharva kuulen, et kellelegi on elukaaslane või peigmees täiesti tavalisel päeval, ilma ühegi põhjuseta, mingi vahva üllatuse teinud – kas või nii lihtsa, et õhtusöögi eest ise hoolitsenud ja veinipokaalid lauale katnud. Mida aeg edasi, seda haruldasem on näha paare, kes aastate möödudes teineteist samamoodi poputavad kui suhte alguses, ja järjest vähem on hellust ka algustes. Justkui ühel hommikul ärgates oleks otsa saanud soov olla hea. Arvestamine ja viitsimine teineteist mõista, mis varem kippus aastatepikkustest kooseludest aeg-ajalt välja vajuma, kaob nüüd üha sagedamini inimestest endist, nii et suhtesse ei ole kohe alguses midagi anda.
Jään mõtlema, kui palju ilusaid mõtteid ja tundeid jääb iga päev välja ütlemata. Kui palju jätan ma ise välja ütlemata ja kui palju olulist jõuab pigem kirjatöödesse kui õigeisse kõrvu. Ja kui vähe sapiseid remarke suudetakse enda teada jätta! Ometi head öelda peaks olema lihtsam. Peaks olema lihtne raamatupoes endale feng shui põhitõdesid otsides emale või vanaemale mingi naistekas haarata ja see tänutäheks üle anda, kui pannkooki sööma kutsutakse. Peaks olema lihtne ebaõnnestunud plaadiost edasi kinkida kellelegi, kelle jaoks oleks tegemist aasta parima plaadiga, selle asemel et see kuhugi riiulinurka tolmu koguma jätta. Peaks olema lihtne näha maailma ja elada kallite inimeste silmade läbi ja tunnete sama lihtsalt kui enda omade läbi.
Enamikul meist on seljataga vähemalt üks ebaõnnestunud suhe. Üks valus lahkuminek või vale valik. Tihtipeale küsitakse meilt suurte otsuste taustal lubadusi, garantiisid – suuri sõnu, mille taga ei suudaks ega julgeks keegi sirge seljaga seista. Ja ükskõik kui palju aega on sellest möödas, õige nurga alt vaadatuna on armid alles. Igast järgmisest inimesest oma elus ootame selle võrra rohkem head, hetkekski mõtlemata, et ka meist oodatakse sama. Neid suuri väikeseid asju, mis panevad uskuma, et parim päev on täna. Nii tunnen end õnnelikuna, et minu ümber on inimesed, kes roosat šeikerit müügil nähes selle ostukorvi tõstavad ja minu sünnipäeva ootama jäävad. Et minu kõrval on keegi, kes täiesti tavalisel laupäeval mind süles üle toa kannab. Olen õnnelik, et mu elus on inimesed, kes oma igapäevastes toimetustes minu peale mõtlevad ja minu pärast pingutada viitsivad. Jääb vaid loota, et olen ka piisavalt õnnelik oskamaks samaga vastata. Sest mida muud on õnneks vaja, kui mitte oskust armastada!

Harjumused

Kui uue suhte algusärevus seljataha jääb ja koosolemised üha tihedamaks muutuvad, ilmneb tõsiasi, et lihtsates igapäevastes toimetustes ja harjumustes võivad kaks inimest olla erinevalt planeedilt. Ja mida aasta edasi, seda kindlamini juurduvad nii see, mis pidi keegi noad nõuderesti kuivama paneb, kui ka see, kuidas keegi oma vaba aega tahab veeta. On terve hunnik asju, mida me teeme ja kuidas oma elu mugavamaks oleme seadnud, mida ise ei oska tähelegi panna, aga mis kõrvaltvaatajale kummalised või ületähtsustatud võivad tunduda. Rääkimata kindlatest trennipäevadest või saunaõhtutest, mis istuvad nädalaplaanis sama vankumatult kui igahommikune hambapesu. Kahte peaaegu täiel määral paika loksunud elu kokku klapitades ja ühte sobitada püüdes võib aga sassi minna, milline osa nendest tegemistest on sätitavad, kohandatavad harjumused ja mis on need isiklikud asjad ja see Oma Aeg, millest iga hinna eest kinni peaks hoidma.

Mõnikord läheb kõik omavahel sassi – aastatega külge poogitud harjumused ja väljakujunenud elurütm tunduvad ületamatult, jagamatult isiklikena. Justkui õhtune meigieemaldus oleks see, mis eristaks ühte naist kõigist ülejäänutest. Kust läheb aga piir iseendaks jäämise ja enda liigse avamise vahel ajal, mil suhete eluiga kipub olema naeruväärselt lühike ja et ei oleks põhjust ennast kogu maailma ees alasti kistuna tunda? Mis on need asjad, mis teevad sinust sinu või minust minu, ja mis on meil kõigil väikeste mugandustega ühtemoodi?

Endale sobivat kaaslast otsides tehakse mõttes pikk nimekiri hädavajalikest isikuomadustest nagu näiteks õiget masti huumorisoon ja ellusuhtumine, seal hulgas ka elustiili eelistused nagu varajane ärkaja vs hommikuse unega, omasugune, ja kuskile joone alla jäävad mõned läbiräägitavad punktid. Loomulikult ei puudu sellest listist eeldus, kummal voodipoolel peaks keegi magama ja millised hobid on aktsepteeritavad, kui tihti võiks ideaalne mees oma sõpradega kokku saada ja milliseid plaane nädalavahetusteks teha. Nimekiri enda harjumustest, mida oleks nõus koos olemise huvides vähendama või muul moel ümber korraldama, on omaette olemisega harjunule üürike. Nagu poissmeeste õhtu tekitab enamikus naistest tuska, ei jää ükski naistekas kunagi pidamata. Oleme ise ehmatavalt vähesest nõus hea tujuga ja kergekäeliselt loobuma. Mõnikord, kartes allasurutud saada, hoiame suisa kinni asjadest, mis meile tegelikult isegi tähtsad ei ole. On ju lõpuks nuga, mis on käepide ülespoole kuivama pandud, hoopis lihtsam restilt ära võtta, aga kui ikka ise oled alati pannud teraviku ülespoole... Kipub ununema, et selleks, et midagi saada, tuleb midagi ka anda.

Ühel õhtul üksinda kodus olles jäin mõtlema, kui tähtsusetuid detaile on sobivuse mõõdupuuks topitud, ja tuleb endalt küsida, kas ma võib-olla lihtsalt ei ole varem ise tahtnud sobida. Ajaga, üksi olemistega on kerge tekkima hirm, et kui siiani pole näiliselt mulle keegi sobinud, võib-olla nüüd ei sobi mina sellele, kellele tahaks täiuslik olla. Tulemuseks on endassetõmbunud erakumaterjal. Võib-olla ei olekski kõige hullem lasta end inimesena paista? Naisena, kes ärkab siis, kui uni ära läheb, või paneb äratust kolm korda edasi. Kes joob hommikukohvi sügavate lõunatundideni. Kes ei viitsi eriti tihti koristada. Võib-olla ei olegi hullu, kui oma elu natukene avada. Võib-olla on õige, et isiklikud on ainult meie mõtted ja tunded. Ja võib-olla võib neidki jaopärast näidata, ilma et need meid haavatavaks teeks.

Paneb küll rahulolevalt muigama, kui leiad inimese, kes samamoodi nagu sina peseb tänase kohvitassi alles homme hommikul, kui sinna on vaja uus kofeiinilaks sisse kallata, ja kelle trennid venivad hilistesse õhtutundidesse samadel päevadel kui sinu omad. Ometi ei tee harjumused ju kellestki seda õiget inimest – harjumused on miski, mis tuleb selle õige inimesega kaasa. Võib-olla paljusid neist ei olegi vaja muuta ja mingid muutuvad ajas iseenesest nagu nii mõnigi arusaam. See, mis on nii isiklik, et seda jagada ei taha või ei suuda, on niikuinii igaühe jaoks erinev. Ja võib-olla see isiklik ei kaogi kunagi kuhugi, vaid muundub, nagu energia või armastus.

Suhterahu

Kui mõnel hommikul on raske tõusta, siis mõnel teisel, nagu täna, on see imelihtne. Vaatamata õhtusele rummiboolile on uni varakult kadunud ning üle ootuste mõnus on niisama tekiserva alt aknast välja piiluda, vaadata, kuidas kella poole seitsmesed tuuled hallid pilvetuustid lõpuks laiali puhuvad ja päiksepaistele ruumi teevad. Selginemine. Näib, justkui looduses asetuks kõik omale kohale ja loksuks paika. Jään mõtlema, kas armumine koos oma esimeste kohtingute ja ööpäev läbi kestva ärevusega pole mitte ebaõiglaselt suhte parimaks osaks kuulutatud. Kas pole selle suure alguseärevuse ja mõningase suhterutiini tekkimise vahele jääv osa hoopis see kõige, kõige parem aeg?
Abieluinimesed, nagu kõik pika püsisuhte omanikud, tunnistavad alati ausalt oma piiritut kadedust, kui seltskonnas on värskelt armunu. Öeldakse, et need kaks asja, mis panevad naise särama, on beebiootus ja armumine – ja kes ei tahaks särada! Armunud naine annab uue hingamise lausele, et mitte kleit ei kaunista naist, vaid naine kleiti. Pealegi polevat paremat ja kordumatumat tunnet kui see hingevärin suhte alguses, mis käib käsikäes iga puudutuse või silmavaatega. Ja sõbrannad soovitavad järgmise seitsmekümne aasta eest ette seda head tunnet nautida. Justkui esimeste kohtamiste kätevärin ja vaimukalt mõeldud, aga halenaljakalt välja kukkunud ütlemised oleks midagi, mida tahaks iga päev kogeda.
Inimene oskab ennast eneselegi teadmata päris osavalt hoida. Nagu me ei mäleta enda esimesi eluaastaid koos lugematu arvu kukkumiste, mulla ja liiva söömise ja märja pepsikuga ringi jooksmisega, jätame ka hiljem aset leidvast meelde ainult mingi osa. Enamasti jääb mõnest suuremast kukkumisest või vigastusest meelde ainult fakt, et see juhtus, mitte see valu, mida tol hetkel tundsime. Samuti jäävad suhetest tagasivaatepeeglis meelde reeglina pigem head asjad. Ja isegi halb, kui see ka on kuidagi mällu salvestunud, ei tundu hiljem enam nii hull, samal ajal kui esimesest pilgust armumisele tagasi mõeldes võime seda tunnet peaaegu et uuesti tunda. Samamoodi unustatakse ka selle algusärevuse nigelam pool ja meelde jäävad üksikud romantilised hetked või esimesed suudlused. Tagasi vaadates ei mäleta keegi esimese kohtingu järgset hirmu, et äkki ta ei helista mulle enam kunagi või et on võimalik, et me ei klapi tegelikult omavahel üldse. Mõnedel meist on kindlasti ka nii hästi läinud, et tormilise tutvuse kõrval ei olegi hirmudeks ja tagasihelistamise ootuseks aega jäänud. Kindlasti teab ju igaüks meist kedagi, kes on juba mõnenädalase tutvuse jooksul ühise katuse alla kolinud.
Teadmatuses on oma võlu. Nagu uue filmi esimesi kaadreid vaadates, kui veel ei tea, kas tegemist on elu muutva kinoelamusega või täielikult raisku läinud tundidega, mida enam kunagi tagasi ei saa ja mille asemel oleks võinud hoopis mõnes hubases kohvikus veini juua või sõbrannadega kokku saada. Teadmatus peidab endas meeletu suurt lootusekuhja, et kohe-kohe juhtub Midagi Head, üheskoos kerge hirmuhigiga läbikukkumise ees. Nagu eksamile minnes, kui neljakümnest piletist on kaks õppimata jäänud – alati on ju võimalik, et tõmbad ühe neist kahest. Ometi, kui su elus on olnud alguseid juba rohkem kui üks, kaotab teadmatus oma salapära ja eriti südameasjades tahaks osata ennustada, kas viimaks on leitud õnnelikult-kuni-surmani või tuleb mõne aasta pärast juba tuttavaid pisaraid korrata. Ja mõnikord piisaks sellestki teadmisest, et järgmise viisaastaku jooksul vähemalt ei pea uut õnne ootama hakkama.
Nii leian end veendumast – armastus on suurim õnn ja kojujõudmine. Täpselt nagu ütles mu kallis sõbranna pea kolm aastat tagasi, kui Tanel Padari ja The Suni kontserdil oma nüüdse abikaasaga tuttavaks oli saanud. Usun, et parim osa suhtest ei ole sugugi mitte lootus, et ehk järgneb sellele kinoskäigule ühine elu, või see põlvevärin, mis teeb võimatuks autost koduukseni komistamata jõudmise. Parim osa algab siis, kui jalgpalli EM-i vaadates diivanil kaissu võetakse ja esimest korda tunned – me oleme koos. Kui tunned esimest korda, et mina olen sinu elus ja sina oled minu elus.

Pulma(ta)paanika

Nagu iga veel neiupõlve pidav linnapreili, nii ka mina tundsin peaaegu et hädavajadust vaadata ära kauaoodatud järg kaua taganutetud seriaalile „Seks ja linn“. Kinno minnes olin veendunud, et terve film on üks suur pulmapuhevus ja et saalist välja astudes on kõik tüdrukud optimistlikud järgmise kaheteistkümne kuu jooksul abiellumise suhtes. Nii need, kes alles esimesi kohtinguid naudivad, kui ka need, kes juba aastaid koos elanud. Olles aga filmi ära vaadanud ja autosse istunud, valdasid mind hoopis segasemad tunded.

Pikemalt mõtlemata teen endale kell pool üks öösel suure tassi kohvi, viskan jalad arvutilauale ja haaran klaviatuuri sülle. Nii on mugavam mõelda. Pealegi, mulle meeldib pika päeva lõpus jalad üles tõsta ja väsimusel neist mõnusa surinaga välja vajuda lasta. Olles end ülimugavalt sisse seadnud, jään mõtlema, kui palju me oleme elu jooksul oma lähedastele ebamugavust valmistanud. Kui palju on naljatatud kolleegide paari lisakilo üle teadmata, et nad on esimesi kuid beebiootel. Kui palju on küsitud üksikute käest, millal pulma saab. Kui palju oleme pahaaimamatult olnud täiesti taktitundetud? Ja kui palju otsuseid oleme teinud, et ise selliseid ebamugavusi vältida.

Mõne inimese jaoks on lihtne eluks kaaslast leida ja ta leiab ühe kaaslase teise järel. Mõnele sajab abikaasa lausa sülle, näiteks käib tulevane kaasa nii kaua peale, kuni lõpuks jah-sõna käes. Mõnel läheb aga raskemalt – otsib, otsib, otsib, leiab, kaotab, otsib, loobub, leiab, kaotab... leiab(?). Ja siit tulevad vastused küsimusele, mis on iga sõbraliku telefonikõne lõpus, „Kuidas armastusega läheb?“ – ikka vaba ja vallatu, uus huvitav peigmees, ei olnud päris SEE, ikka vaba ja vallatu, uus huvitav... jne, jne, jne. Ja nii me elame, küsime ikka neidsamu küsimusi, teist inimest valusat ebamugavust tundma pannes ja hetkekski mõtlemata, et olles ise värskelt lahku läinud või pikalt mööda igavaid kohtinguid jooksnud, tahaks staari kombel öelda „Ei kommenteeri!“ ja kõne lihtsalt katkestada. Kui on, mida jagada, räägiks ju ise, mitte ei ootaks küsimist. Ebamugav, ebamugav, ebamugav!

Ei ole lihtne olla suhtes, kui maailm annab reeglid ette, ja selle maailma all mõtlen ma meie sõpru ja tuttavaid. Vallalised ütlevad, et ah mis sa jändad, üksi on nii lahe, ja abieluinimesed küsivad kärsitult, millal sa lõpuks leivad ühte kappi paned ja kaua sa veel lastega oodata plaanid. Kui oled kahekümnendate esimeses pooles või veel noorem, tuleb suurema tõenäosusega peokutseid kui soovitusi abielluma hakata – terve elu on ees ja meri on kalu täis. Kahekümnendate teise poolde jõudes aga avastad, et enamikul on lapsed ja vähemalt pooled sõpradest on abielus. Raske on abieluinimeste küsivate pilkude all südamerahuga naeratada ja lasta elul omasoodu minna. Eriti raske, kuna ühelgi üritusel ei unustata meelde tuletada, et kell tiksub, nii et kahekümnendate lõpp tuksub kõrvus neljakümnendatena.

Peale tuhandendat küsimist, millal pulma saab, võime endalegi märkamatult oma suhtest teha ühepoolse pulmaspurdi sõltumata sellest, kas kõrval istub inimene, kellega tahaks koos vanaks saada ja käsikäes maakodu ees päikseloojangut vaadata, soe pleed ümber õlgade, või on tegemist lihtsalt kellegagi, kes on peigmeheks hetkel, kui endal pulmapaanika peal. Mind huvitab, milline protsent kõikidest abieludest sõlmitakse selle pärast, et see tundub suhtes antud ajahetkel loogiline järgmine samm või et ollakse sõpruskonnas viimane abiellumata paar või et kinnisvara on nii mugavam soetada. Ja milline osa abieludest sõlmitakse selle pärast, et on see õige tunne. See õige teadmine, äratundmine, et nüüd ja praegu, sina ja mina, igavesti.

See tabas mind ootamatult. See avastus, et surume ka ise teiste suhteid alati mingitesse raamidesse, enda omadest rääkimata. Olen ise öelnud, et kui kaks aastat kooselu ei päädi abieluga, siis seda abielu ei tulegi. Kuidas ma võisin? Kuidas ma võisin väita, et kahe inimese õige hetk peab mahtuma mingitesse kuupäevadesse?? MINU kuupäevadesse!!! Mu silmad on häbi täis. Nüüd, lõpuks, püüan hakata mõtlema, kuidas säilitada Sind ja Mind maailmas, kus nõutakse kiiret Meie sisse ära kadumist. Maailmas, kus väljastpoolt tulev surve ja võõrad ootused on nii suured, et unustame ära selle, kust alustasime ja kuhu jõuda tahtsime.

Muinasjutud tänapäevas

Aeg, milles me elame, teeb kõiges omad korrektiivid. On paratamatus, et printsi valgel hobusel on tänapäevaks välja vahetanud šarmantne ärimees mustas BMW-s või mõnes muus luksusautos ja kuningalossi asemel võib täiesti vabalt rahule jääda ka ärevama korteriga. Samal ajal kui uhkes autos on liiklemine mugavam ja kiirem kui hobuse seljas kapates, on suured muutused ühe osa suhtlemisest aga hoopis raskemaks teinud.

Usaldada teist inimest täielikult ja usaldada iseennast temaga koos olles on teemad, millest mõeldes jooksevad peast läbi sellised sõnad nagu paranoia ja kahtlused, sest pea igat suhet veidigi kriitilisemalt kõrvalt vaadates võib sealt leida kellegi uitava silma või mingisuguse karjuva ülekohtu. Rääkimata sellest, kuidas ka ise vanade peigmeeste patud uude suhtesse aukülalistena kaasa võtame, lihtsalt selle pärast, et nüüd, uues suhtes, sellisteks asjadeks valmis olla. Et need ei tabaks üllatusena. Kui aga mängus on isetu armastus, on iseennast raske väärilisena tunda, tahaks teisele ju ainult parimat, aga vaevalt et keegi puhta südamega ennast parimaks julgeb tunnistada. Tänavapildis on alati keegi, kes on kordades ilusam, ja alati leidub neid, kes on targemad, ambitsioonikamad, osavamad, andekamad. Konkurents tööturul kahvatub selle konkurentsi ees, milles eraelus tuleb püsida.

Julgen küllaltki kindlalt väita, et kõigil meist on enne praegust kaaslast olnud keegi teine. Keegi eelmine. Samamoodi on meie kaaslastel olnud enne meid teised ja kolmandad ja neljandad saatjad või õigemini oleme meie neile need teised, kolmandad ja neljandad. Mõnikord piisab mõnest naljaga öeldud lausest või kellegi kogemata kummalisel toonil küsitud küsimusest, et hakata kahtlema, kui läbi on need suhted, mis peaks olema seljataha jäetud. Ühtäkki võib leida end igast sõnast vihjet otsimast ja igast telefonikõnest jumal-teab-mida arvamast. Ülemõtlemisest saab silmapilkselt omamoodi elustiil, mida on väga raske maha raputada. Teinekord isegi unustades, et hoopis enda kapid peidavad nii mõndagi luukeret ja mõnigi vana peigmees võib iga kell tõelist tsirkust etendada.

See, mida me ei suuda muuta, mõnikord muudab hoopis meid endid. Suutmata muuta maailmatäit inimesi tunderikkamaks, õpime iseend igasugu takistusribasid ja tõkkeid appi võttes kaitsma, ise vähem tundma või oma tundeid aina sügavamale hingesoppidesse peitma. Mida aastad edasi, seda harvem neid välja paista lastakse. Kogemus, mis töö juures igati kasuks tuleb, töötab eraelus hoolega meie vastu. Varasemad pettumused teevad imelihtsaks igas sõnas kahtlemise ja ööde kaupa unetult kahtlustes vähkremise. Mitte et selleks oleks tingimata põhjust, aga selle pärast, et need, kes enamasti ei kahtle... võiks seda tegelikult teha. Lõpmata palju on ju suhteid, millede kohta vangutame hämmingu märgiks pead, kuidas küll need inimesed ikka veel koos on.

Iga päev trenni jalutades kõnnin mööda kahest lasteaiast. Taban tihtipeale mudilasi õues mänguhoos ning tunnistan, teeb kadedaks, kui otsekohesed ja ausad on lapsed. Mängides pannakse kõik pisiasjadeni paika – nüüd teeme nii, et sina oled siin ja siis mina mängult tulen siit ja siis teeme nii... Julgeks ise, elus, olla nii otsekohene ja aus! Haruharva julgevad inimesed rääkida sellest, mis on tegelikult meelel. Haruharva julgevad inimesed tähtsate asjade kohta küsida, justkui kartes vastust. Moodne elufilosoofia ütleb, et ei ole vaja mõelda, mis saab edasi või kes mida tahab, tuleb lihtsalt olla, oodata, et kõik ise paika loksuks. Ja siis öeldakse, inimene raiskab suurema osa oma elust ootamisele.

Igaühel on oma unistus elust, suhtest, armastusest. Unistus, mis jääb parameetriks igale elumuutusele, igale suhtele, igale tundele. Unistus, mis kihutavate autode mere, disainerriiete, klantsajakirjade ja uhkete ehete maailmas jääb järjest kaugemaks nendest muinasjuttudest, mida väikestele tüdrukutele loetakse. Maailmas, kus ühe tulevase printsessi kohta on vähemalt sada kurja nõida, on pea võimatu säilitada usku, usaldust ja meelekindlust. Mis saab aga suhtest, kus neid kolme ei ole...

Liikluses võib suvalisel ajahetkel, isegi tipptundi vältides, jääda ummikusse toppama, sest mõni on võrdsem kui võrdsed. Samamoodi võivad ummikud imelihtsalt ja täiesti ootamatult tabada ka suhteid. Üks vale sõna õigel ajal või õige sõna valel ajal ja valgusfoorides vilguvad kollased tuled ning ristmikule lähenevad autod sõidavad kõik sada kilomeetrit tunnis. Lükkan Kräsupea koogi karbi külmikusse tagasi ja küsin endalt, miks on suhted nii siiruviiruliseks aetud. Isegi sõprus nõuab hoolt ja panust, et püsima jääda.

Laulatustel annavad tulevased abikaasad vastastikku tõotuse jääda teineteise kõrvale nii heas kui halvas, vaesuses ja rikkuses, õnnes ja õnnetuses. Igapäevaelus on need vanded antud südames, harva kõva häälega välja öeldult, sõprade ja sõbrannade vahel. Selliste vahel, kellele esmajoones helistad, kui murekoorem õlgu murrab või head uudised ilmtingimata jagatud peavad saama. Nende kallihinnaliste lähedaste jaoks ei ole ükski teene liiga palju palutud ega ükski antud võimalus üleliigne. Sellistest sõpradest saab elu jooksul kokku omamoodi pere, lisaks sellele perele, millesse oleme sündinud. Sõprade jaoks ja nendega koos viskame elu jooksul uskumatult värvikaid poognaid, nii et ajas üle õla vaadates on tihtipeale silmad veekalkvel, olgu põhjuseks siis lõbusad mälestused või koormatäis nostalgiat.

Üks suurimaid loomunõrkusi on minu jaoks alati olnud sõprade eludesse liigne sisseelamine. Kipun kõike nende elus toimuvat kohutavalt tõsiselt võtma. Nende mured ajavad südant valutama, nende rõõmud rõõmustavad joovastavalt ja nende unistuste täitumisse tahaks iga hinna eest oma panuse anda. Mõnikord aga, kui mängus on armastus, saab sõbra heaks sekkumistest omaette vaatemäng. Ootamatult võib leida end koolilapsena, kapuuts silmini peas, mööda seinaääri luusimast ja teismelise kombel sõbrannale kõike nähtut SMSi toksimast. Silmapilguga on suhtes lisaks värskele paarile veel hunnik igasuguseid lähedasemaid tegelasi, iga kahekesiolemine on sama hästi kui seltskonnaüritus. Kui aga kahe inimese asju otsustab kakskümmend inimest... on lõpuks arvamusi rohkem kui lahendusi.

On reegel, et südameasju otsustades ei tohiks lasta lähedaste nõuannetel kaalukausile istuda. Ükskõik kui kallis ja hea sõber oma nõu ja jõuga toeks ka on, erapooletus jääb mitme maa ja mere taha. Rääkimata sellest, et iga sõbranna soovitus ja sõna peidab endas tema tujusid ja tundeid, isekat soovigi teinekord lihtsalt sind rohkem endale tagasi saada, sest suhtes olles kipume sõprade ja sõbrannade radarilt jäljetult kaduma. Neid oma muredest ja rõõmudest välja jättes aga jätame end sõpradest hoopis ilma. Nokk kinni, saba lahti.

Mõnikord, püüdes oma kallimat ja häid sõpru või sõbrannasid korraga enda elus hoida, võib suur sõprus lõppeda painavate ja omanäoliste armuhulknurkadega, mis tabavad ootamatumalt kui lumehelbed maikuus. Ja kui palju sikutamist ja pusimist kulub, et see sasipundar lahti harutada! Tihtipeale on lihtsam vahele tulnud sõber oma elust välja visata ja igal hommikul endale öelda, et see oli kõigest halb uni. Teisalt, kuidas see kõlaski – mehed tulevad ja lähevad...

Vahel on raske aru saada, millise rolli keegi meie elus enda kanda on võtnud või millist rolli endale noolitakse. Mõnikord saab sõbrast midagi enamat hetk enne, kui tema käest kellegi teise käevangu end sättima asud. Mõnikord saab kallimast sõber või kaob ta hoopis silmapiirilt, sest ei suuda end suruda südamesse, mis on tähtsaid inimesi juba pilgeni täis. Ja mõnda inimest on lihtne enda elus hoida, samal ajal kui mõni teine kipub sealt libisema kui peened liivaterad peopesalt õrna kevadtuulega. Meie elud on inimesi täis. Mitmeid, kümneid, sadu inimesi. Armutult raske on keset rahvast täis tuba olla kahekesi, ja see tuba meie südames on alati rahvast täis.

Taevasina. Viis tähte paremale.

Vaatan, kuidas vihmapiisad trööstitult määrdunud hallist taevast vastu mu värskelt pestud aknaid kukuvad ja ei suuda meenutada, millal viimati selget, sinist taevast nägin. Kuulsin ühes multifilmis öeldavat, et vihmapiisad on taeva pisarad. Elaks me veidigi hingelisemas maailmas, võiks uskuda, et inimesed ajavad taeva nutma. Nagu inimesed ajavad teisi inimesi nutma. Nagu suhtemaailm on lõuendile jäädvustatud paletiga, kus taevasiniseid toone peaaegu ei ole, sest sealne laotus lubab harva asuuri aimata. Väikse, välgusähvatusena värskust toova ime ootus peab meid tihtipeale pikast ja pimedast argipäevasusest läbi vedama. Ja porilombid kasvavad ja kasvavad ja kasvavad, ent igavalt üle majade peade tõmmatud pilvetekk ei luba ikka veel serva kergitada.

Vahel on teisest inimesest lõpmata raske aru saada. Iseennastki on vahel raske mõista, sest tunded pakivad ennast tuhandete tabalukkude taha peitu ja näib, et ükski võlusõna nendeni ei jõua. Lootusetus kipub olukorra selginemist oodates kiirelt pead tõstma. Tahaks riiulist võtta mõne targa raamatu, mille kaante vahel oleks kõik inimesed pilk pilgu, mõte mõtte haaval alasti kistud, et lugeda sealt vastuseid kõigile esitamata küsimustele. Küsimused, mida ei julge küsida, sest ei ole kindel, kas vastus meeldib ja vastused, mida ei julge iseendalegi anda, rääkimata teisest inimesest, kogunevad tormipilveks ja õhk on täitumata ootustest ning ütlemata sõnadest paks. Mõni lahendus on ehmatavalt lähedal, ootab ainult, et õiged sõnad julgelt välja öeldaks, aga ei ole kedagi, kes neid öelda söandaks.

Kõige keerulisemad ristsõnad ja loogikamõistatused tulebki lahendada elus, inimeste vahel. Paberil numbreid ühest üheksani kordumatutesse ridadesse panna on lapsemäng püüde kõrval suhtevigu mitte korrata. Raskeimaks ülesandeks elus on usaldada, uskuda ja andestada. Eriti iseennast usaldada, endasse uskuda ja endale andestada. Päevad, nädalad, kuud ja aastad kulgevad otsekui spiraali mööda, omamoodi sundides meid ikka ja jälle samu vigu kordama ja uute inimestega samu vanu skeeme joonistama. Taibates, et iga päev kordub ajalugu natuke, võib end aga hirmutada sildade asemel hoopis seinu ehitama – ennetamaks lõppu... koguni algusi vältida.

Kõikide tülide ja arusaamatuste juures, mis piksenoolena suhetesse teravaid haavu põletavad, on kõige keerulisem endale ausalt oma vigu tunnistada. Mõned tagasivaated lubavad eksimatult näha, et siin või seal oleks pidanud midagi välja ütlema ja mõned üle-õla-vaatamised sunnivad öeldut kibedalt kahetsema, ent teised kurvid on jälle nii keerulised, et isegi hiljem tagasi mõeldes ei tea, mida teisiti oleks saanud teha.

Lapselegi on selge, et ristsõnu lahendatakse hariliku pliiatsiga – kui midagi nässu läheb, saab kustutuskummiga platsi puhtaks nühkida ja otsast alustada. Elu pakub aga harva võimalust midagi uuesti teha. Veel harvem on juhus, mil uue võimaluse otsa komistades ise taipad, et käes on hetk midagi muuta. Et lõpptulemus võib erineda sellest, mis eelmisel korral ajalukku jäädvustatud sai. Harva, väga harva oskame ära kasutada selle ainsa päeva talvest, mil päike sillerdab värskelt mahasadanud lumel ja külmakraade on täpselt nii palju, et suusk libiseks hästi ja ninaots ei külmuks peast.

Mõnikord, just siis, kui tundub, et on aeg käega lüüa ja kummikud kapinurgast välja tõsta, kevadine taevas aga selgineb ning majauksest välja astudes võib vihmavarju teistpidi käekotti tagasi susata. Mõnikord, just siis, kui tundub, et ootaja aeg on igavik, jõuab hea selle juurde, kes maldas oodata. Justkui loodusseadusi eirates puhkeb maikuus õide lill, mis peaks õitsema talvel, kaks inimest leiavad endid ühel hommikul ärgates keset uut algust ja igaüks meist võib saada uue võimaluse. Head tunded, nagu mälestused, võivad ootamatult taas ilmuda, täpselt nagu sajakroonine pesupäeval teksapükste taskuid tühjendades. Ja siis, just siis, maalib elu taeva siniseks. Erksavärviliseks siniseks. Oleks meil ainult aega seda märgata!

Armastus läbi elu

Mis on see, mis paneb meid teist inimest armastama? Mis teeb meid kellegi teise jaoks saatuslikuks ja armastusväärseks? Nendele küsimustele hakkasin vastust otsima, kui kahe suutäie sooja kanasalati vahel olin sunnitud alla neelama küsimuse, milline vanusevahe mehe ja naise vahel jääb hea maitse piiridesse ja milline on mitme meremiili jagu piiridest väljas. Ja kas peab iga armastus üldse suhteraamidesse mahtuma...
Harutasin mõttes enda ette juppideks ookeani taga pesitseva sõbranna, kelle kokakunst viib keele alla, kelle teadmistepagas võtab minu omaga võrreldes entsüklopeedia mõõtmeid ja kelle laitmatule stiilitunnetusele jääb üle vaid sügavalt kummardada. Mõtlesin tema lugudele esimestest süsimustaks kõrvetatud vorstikestest, juba loetud ja veel lugemist ootavatest raamatutest ning noorusaja moekatastroofidest (ja jumal teab, et me kõik hoiame tõendeid sellest viimasest kusagil keldris kogu muu kola all fotokarbis peidus). Mõtlesin, kui erinev on ta praegu sellest tüdrukust, kes ta oli kaheksa aastat tagasi. Kui palju me kõik aja jooksul muutume – keegi leiab enda jaoks sportlikud eluviisid, keegi muudab soengut ja juuksevärvi, keegi muutub teadushuviliseks, keegi õpib kadestusväärselt hästi süüa tegema...
Ajast aega liikudes korjame endale uusi oskusi ja põnevaid kogemusi, kugistame kibedaid pettumusi, komistame, kukume. Tõuseme püsti ja veendume, et oleme jälle natuke targemad. Magusate maasikate kõrvale mekime teravaid vürtse ja hapukaid viinamarju. Läheb aastaid, enne kui oskame umbeski öelda, mis meile sobib ja mis mitte. Iga proovitud suutäis elust muudab meid veidi. Iga samm jätab jälje. Pruudid ja peigmehed vahetuvad, sest muutub see, mis meile kõige paremini sobib ja meid õnnelikuks teeb. Neid inimesi, kes aastast aastasse meiega kaasa tulevad, on ainult näputäis. Need on inimesed, kes on ise oma muutumised juba suures jaos ära muutunud, valmis saanud, või muutuvad meiega ühtemoodi. Meenub, et öeldakse, armastus on see, kui kaks inimest vaatavad ühes suunas.
Raske on leida enda ümber inimesi, kelle puhul tunneme, et nad vähimagi kahtluseta kuuluvad meie ellu. Neid, kelleta igapäevas on midagi puudu. Neid, kelleta saaks küll kindlasti hakkama, aga kelleta ei taha hakkama saada. Kui oleme nad enda ellu leidnud, tuleb neist kõvasti kinni hoida, sest nad teevad midagi tähtsat paremaks. Nad teevad meid endid paremaks. Sellised inimesed on haruldasemad kui maguspalavad ööd Eestimaa suves, mil varajaste hommikutundideni väljas jalutades käsi kordagi kampsuni või jaki järele ei haara.
Olles leidnud kellegi, kes rikastab meie elu ainuüksi oma olemasoluga nii palju, et võime tunda end kui Saalomon Piiblis, tundub surmapatt seada talle võõraste poolt väljapakutud tingimusi nagu vanus. Kui elatud aastad on teinud kellestki inimese, keda enda ellu tahame, kelle kõrval on lihtne jääda iseendaks ka siis, kui vahel on raske meenutada, kes on see Mina Ise, kas saab neid aastaid talle siis pahaks panna?
Mõned suhted ei ole armusuhted ja mõndadest suhetest ei saa iial armusuhteid. Sugugi mitte kõiki suhteid meeste ja naiste vahel ei saa nimetada kooseluks või millekski veel enamaks. Mõned inimesed on kaaluta olekus sõprade ja armastajate vahel ja nad ei loksugi iial kuhugi paika. Kõiki inimesi ei ole võimalik sildistada ega kusagile lahtrisse toppida. Mõni mees ei ole naisele isa, vend, poeg, abikaasa ega parim sõber, ometi võib ta olla tähtsam kui ükskõik kes neist või tähtsam, kui kõik nad kokku. Kahe inimese vahel võib olla palju käegakatsutamatut, aga vanus või vanusevahe ei kuulu minu arvates sinna hulka.
Inimesed on inimesed. Neil on erinevad välimused, nimed, vanused... Ja mõned inimesed lihtsalt sobivad omavahel, ükskõik kui vanad nad on või ei ole. Mõned inimesed lihtsalt peavad olemas olema, kas või ilma seletava sildita! Tahaksin, et mul oleks rohkem julgust ja pealehakkamist neile vähestele nii tähtsatele lähedastele öelda, et armastan neid kogu südamest. Lihtsalt sellepärast, et nad on olemas. Just täpselt nii pikkade ja lühikestena, nii palju nooremate ja vanematena, nagu nad praegu on. Täna. Minu elus.

Plahvatuslikud saatuselõksud

Sõber rääkis mulle, kuidas tema maakodu taga asuval maalapil Teisest maailmasõjast pärit sajakilone pomm ennast maapõuest välja oli pressinud ja kuidas siis päästeamet selle minema toimetas. Arutasime, et põnev, pärast igasuguseid pinnasega tehtud töid ja kaevamisi ei ole nii suur asi varem ennast näidanud ja nüüd ühtäkki pistis oma plahvatusohtliku nina välja. Mõni hetk hiljem jäin mõtlema, kas meie valikud ja kompromissid suhetes samasugused ei ole. Unistuste sihis tehtud otsused peidavad oma raskust tükk aega, kuni lõpuks, ootamatult, pommiplahvatusena meie elu pea peale pööravad.

Veendun iga päevaga üha enam ja enam, et inimest juhib läbi elu hirm üksinduse ees. Läbides elu, mis on täis järske pöördeid, kurve ja kitsaskohti nagu mägiteed, hoitakse alati kedagi enda kõrval, et jalavääratuse korral oleks keegi, kellest kinni haarata. Et oleks keegi, kes püsti aitaks, kui oled ninuli vastu maad lennanud. Et oleks keegi, kes hoo sisse lükkaks, kui sihid tunduvad liig kauged. Et keegi kuivataks pisarad, et oleks kellega koos naerda. Vaatan aknast välja, kuidas soe päike ererohelised puulehed kriiskama paneb ja mõtlen – mis saab olla siin maailmas nii hirmutavat, et ei ole kannatust noorenagi üksi ringi vaadata ja uudistada, kukkuda ja ise ennast püsti upitada. Isegi kõndima õppiv väikelaps suudab maha pontsatades ise ennast uuesti jalule ajada, täiskasvanu aga tahab, et keegi püsti aitaks.

Miljonimängus antakse igale mängijale kasutada õlekõrred, kui endal targad mõtted otsa saavad. Järjest rohkem panen tähele, et miljonimäng on igal pool meie ümber – pruute ja peigmehi võetakse kui õlekõrsi, kelle kaudu enda eluvalikuid õigustada. Täitumata unistused kirjutatakse suhte arvele ja nimetatakse ümber kompromissiks. Kui rahulolematus ennast peita ei lase, saab kompromissist suhte hüvanguks toodud ohver.

Pärast peotäit aastaid ja koormatäit kompromisse tuleb tunnistada: ühel näotult pilvisel hommikul ei saa aru, kuidas eluga sellisesse punkti on jõutud. Pooled pusletükid on võõrastest karpidest pärit ja sellesse pilti ei sobi. Elu on auke täis ja tagasivaatepeeglist paistavad lahendused, aga ajas tagasi minna ei saa.

Mõtlen, kellel on elus rohkem kahetseda. Kas neil, kes on võtnud aega enne paikseksjäämist maailmas ringi vaadata, otsida, küpsemaks saada, või neil, kes alustavad elu kohast, kus kõik on paigas, kuid aastaid kümme või rohkem hiljem tuleb hakata ennast leidma ja teist korda elu alustama, sest see, mis varajases nooruses tundub täiuslik, ei pruugi seda olla siis, kui elutarkus on ennast mugavalt sisse seadnud.

Millal on inimene küps tegemaks otsust kogu eluks? Teisalt, kas iial üldse keegi saab olla valmis ootamatusteks, paratamatusteks ja pimekurvideks? Mõnikord piisab küsimuse kõva häälega küsimisest, et vastust kuulmata see ise üles leida. Nagu täna hommikul, kui oma näopuhastukreemi pudeli pumpa tööle ei saanud. Kohe, kui olin MSNis kosmeetikust sõbrannale mure ära kurtnud, taipasin pumbaga korgi ise kõvemini kinni keerata – ja töötab nagu imeväel!

Võib-olla selleks, et teada, mis on sinu jaoks õige kogu eluks, tuleb teada, mis on sinu jaoks õige täna, siin ja praegu. Näiteks kui täna tundub, et ei ole olemast õigemat inimest, ei saa kaaslane olla lõpuni vale. Kui aga peas on kohe alguses väiksed küsimärgid ja otsus sünnib mõttest, et aga hetkel paremat silmapiiril ei paista, on tulekahjud kiired süttima. Ja kui palju suhteid sünnib mõttest, et unistuste printsi ei ole olemas ja suur armastus on võimalik ainult suurel ekraanil või raamatukaante vahel... Maailma kiire elutempo teeb inimesed kärsituks, otsused ajutiseks ja algused lõpusõbralikuks. Öeldakse, et igale potile leidub kaas ja endale otsitakse sobiv mõõtude poolest, küsimata, kas ma olen Hackman või Ballarini, profisari või koduköögi jaoks mõeldu.

On õige, et kui liiga kaua oodata ja valida, läheb elu meist mööda. Teisalt, kahekümnendates ei tohiks sellest isegi mõelda. On õnn olla noor just tänapäeval. Tänapäeval, mil piirid on lahti ja maailm kutsub, kõik koolid on kõigile kättesaadavad igas vanuses ja nagu ütlevad pealkirjad, on elukutset igal ajal võimalik vahetada. Olla noor ajal, mil kõik on võimalik! Isegi taevas ei sea enam piire. Ja ometi, nii paljud kipuvad oma tiibu õige varakult kärpima.

Suhete second hand

Järjekordsel katsel igavust tappa surfasin Orkutis võõraste inimeste eludes ja ühe tuttava tuttava tuttava videote seast leidsin Robyni loo „Be mine“. Midagi nii ilusat ja südantlõhestavat ei ole aastaid kuulnud ning sellest sai kohe mu uus lemmik. Võib-olla Inese lugu „Ei“ pääseb sellele kõige lähemale... Aga mõtlema jäin hoopis nende laulude sisu üle. Ja selle üle, kuidas varsti neljakümnendatesse jõudev sõbranna, viimane romantik maailmas (peale minu, loomulikult), teatas ühel täiesti tavalisel päeval, täiesti tavalisel toonil, et igal keskmisel mehel on naine ja armuke. Ehmatasin, kui kergelt ja iseenesestmõistetavalt need sõnad välja kukkusid ja kui kurjalt nad õhku rippuma jäid.

Lihtne on vältida ühte osa abielumehi – neid, kelle nime guugeldades pulmapildid pop-up'ina plaks-plaks-plaks ette lahti hüppavad. Paraku on teisel grupil meestest, kes ei ole kellegi tähtsa pojad ega väimehed ega ise tähesärapüüdjad, pikema peiteperioodiga perekonnaseis. Rääkimata veel sellest elusalt-kätte-ei-anna seltskonnast, kes võib-olla isegi aastakümneid juba ühe kindla naisega koos elavad, aga iial abiellunud ei ole – nende perekonnaseisu ei suuda isegi keskluureagentuur tuvastada. Keeldun laskumast eraldi rühmana nimetama neid mehi, kes elavadki mitmel aadressil. See on ilmselt see kurikuulus polümonogaamia, mida paaril korral olen kuulnud mainitavat ja mis minu mõistusse ei mahu. Ometi on see tõusev trend suhtemaailmas.

Võib-olla on meestega nagu moega – on ju olemas sellised riided, mispuhul naised näevad välja kui hiigelsuure pere mitmikud, ja on olemas sellised disainerkostüümid, mille kandja teab, et tal on ainueksemplar. Võib-olla naised jagunevad armusuhetes samamoodi kaheks – need, kes on nõus jagama, ja need, kes pigem sureks, kui jagaks. Igaüks saab seda, mida tahab. Öeldakse ju, et sinuga käitutakse täpselt nii, nagu sa ise endaga käituda lased. Kuivõrd see aga elus tõele vastab... Tänapäeval on igale reeglile erandeid nagu itaalia keele grammatikas ja üksinda maailma ei muuda.

Meestel on see-eest pidu põlvini. Päev-päevalt üha rohkem ja rohkem naisi lepib tõsiasjaga, et ta pole oma mehele ainus. Kaduvväikseks on jäänud see protsent naiste seas, kelle uhkus ja eneseaustus on suuremad kui mehe ego. Teen endaga üha suuremat tööd, et ma ei langeks nende sekka, kes armukesepidamist paratamatusena võtavad. Küll aga uutest salasuhetest kuuldes tuleb enamasti nentida – ei imesta. Isegi kõhnavõitu rahakotiga, õllekõhu ja kulunud püksipõlvedega mees leiab sellise naise, kes on nõus tema elus teist viiulit mängima. Esimese viiuli kohale vabanemisi ju väga tihti ei ole... Rääkimata sellest, et kvaliteetmeeste puhul on laoülejääkidest naljakas isegi mõelda. Hea mees on nagu Birkini käekott – väärt rohkem kui lihtsureliku elu ja selleks, et seda saada, oled vähemalt kaks noorust järjekorras.

Olen aru saanud, et ei ole olemas välimäärajat, millist naist ja millise naisega petetakse. Paks, peenike, pikk, lühike, blond, brünett, ilus, inetu – igaühe neist võib leida nii pärisnaise kui armukese rollist. Üllatab pigem see, milline mehepoeg otsustab salaarmastusest ausa naise teha. Mõni uitava silmaga härra jääb elu lõpuni seadusliku naise kõrvale, mis tõstatab omakorda uuesti pärisnaise eneseväärikuse küsimuse, sest ma ei usu, et sellises suhtes on võimalik siiralt õnnelik ja rahul olla.

Kunagi arutasime sõbrannaga, et millist käitumist teineteiselt ootaks, kui sõbranna elukaaslane/abikaasa jääks kuskil võõra pruudiga silma. Mina olin kindel, et mina ei tahaks sellest midagi kuulda. Et suudaksin sisse lülitada valikulise nägemise ja ootaks, et mehel hoog üle läheb. Sõbranna see-eest nõudis, et tema tahaks vähimagi vihje puhul kohe teada saada, sest kõik algab oma suhtest ja kui juba armukesed mängus, on lõpp lähedal. Mida kiiremini ennast maksma panna ja otsast alustada, seda varem saad leida kellegi, kes sind hinnata oskab. Eks see on umbes nagu riietegagi – kümme odavat hilpu on alati vähem väärt kui üks kallis. Paraku ei ole paista, et kogu butiiginduse juures second-hand-kaubandus meil välja surema hakkaks.

Kui sa oled kaugel

Tänapäeval, kui piiritaga on rohi rohelisem ja taevas sinisem, kauge maa nõlvadel libiseb suusk paremini ja ookeaniäärne päike päevitab pruunimaks, on koguaeg keegi kuskil ära – tööl, õppimas, puhkamas, lastega, perega, pruudiga, peigmehega, sõpradega. Alati jääb keegi koju igatsema. Igakord, kui nädalakski kodust lahkun, jõuab parim sõbranna juba kolm päeva ette öelda, et tal piisab vaid mõttest, et mind mõnda aega ei ole ja ta läheb igatsusest pooleks. Ja see on kõigest nädal või paar sõbrannade vahel. Mõned meist... Mõned meist elavad terveid pikki aastaid olles rohkem eemal kui koos ja seda mitte sõbrast või sõbrannast vaid elukaaslasest või abikaasast.

Enda ümber ringi vaadates avastan, et suure vahemaaga suhteid on üllatavalt palju erinevaid variante. Mõni on tingitud lihtsalt erinevates linnades elamisest, mida olude sunnil ei kannata hetkel ühe postiindeksi alla kokku pakkida, teises variandis käib üks pool kuskil piiritaga tööl ja sellel omakorda on miljon varianti – olla kuude kaupa ära ja paar kuud kodus, olla paar nädalat ära ja paar kodus, paar päeva... Ja mõned algavad nagu iga tavaline suhe või kooselu, milledesse kuhjuvate tööreiside hulk teeb kodus olejast automaatselt sama hästi kui meremehe kaasa. Jään mõtlema, kas ma isegi mitte omamoodi sellesse viimasesse kasti ei sobitu...

Palju räägitakse, et tuleb võtta aega iseendale. See üksi-aeg on sellisteks toiminguteks ideaalne. Paraku, läheb aega miljon üksiolemist, et lõpuks taibata, kui kavalalt on seda aega võimalik ära kasutada. Olen viimase paari kuuga lugenud läbi rohkem raamatuid, kui terve varasema täiskasvanud elu jooksul kokku. Rääkimata sellest, et ei ole paremat aega kui praegu, kui päike pilvede vahelt elumärke saadab ja tuul on kevadelootust täis, saada kokku sõbrannadega, keda ei ole pikka aega näinud. Panna endale laupäevaks juuksuriaeg hetkekski mõtlemata, et äkki on kellegil sinu jaoks juba muud nädalavahetuseplaanid tehtud, käia korralikult trennis, kodus koristamist tuima näoga edasi lükata. Hea on vahepeal lubada endale laiskust, mil pesemata nõude kuhjad teevad kodus söömise võimatuks – puhtad nõud on lihtsalt otsas.

Teisalt, õhtul teleka ees midagi naljakat vaadates võib iseenda naerupahvakas surnuks ehmatada, sest tavaliselt on sellele taustaks kellegi teise naer. Ja magamistuba tuleb mitme kraadi võrra soojemaks kütta, et teki alla pugedes ei oleks esimene mõte – üksi on nii külm.

Üldiselt vaadatakse sellistele suhetele kui ebatraditsioonilistele. Ikka ja jälle nenditakse, et ise küll nii ei suudaks ja varjamatult pööritatakse hämmingu märgiks silmi kuuldes, et keegi teine suudab juba seitse aastat. Ilmselt, kui endal on inimene koguaeg kõrval, on raske ettekujutada, mis tunne võib olla saada vahepeal paar kuud omaette olemist ja ei tule pähegi, et samal ajal kui oma suhe ennast vahepeal pooma kipub ja mees suudab olla tüütum kui väike laps, kes on jõudnud miks?-faasi, siis sellised mured on kaugsuhtes olija jaoks justkui kontvõõrad. Päevad on täis omaette toimetamist ja õhtud kibemagusat igatsust, mida traditsioonilisemas suhtes olija vaevu mäletab ajast esimeste kohtingute vahel. Ja üle pika aja kokku saades on rõõmu rohkem kui avastades, et vastu kevadet on paar strateegilist kilo maha sulanud.

Pikamaasuhe nagu pikamaajooks nõuab kõva portsu tahtmist ja korras närvikava. Oskust ennast välja lülitada, kui üksi tänaval kõndides tundub, et ümberringi on ainult paarid. Et siis, hiljem, olla ise see paar, kelle kohta sosistatakse sapine kommentaar get a room.

Kipub ununema, et millises iganes suhtes me oleme, oleme selles selle teise inimese pärast, mitte suhte pärast. Eks igal olukorral ja elukorraldusel on nii hunnik plusse kui hunnik miinuseid. Nagu banaani-jäätise magustoidul – ühtpidi on üks ports koos shokolaadi ja vahukoorega peaaegu terve päeva kalorinorm, teistpidi on magusaisu kuudeks kadunud.

Nende sõnadega teen endale värske tassi kohvi ja poen diivaninurka, lahtise akna alla, käes võrratult vaimuka Sarah Strohmeyer'i detektiivisarja teine raamat, „Bubbles in trouble“. Tervitused raamatupoele Krisostomus!