Jõulu(l)ootused

Nüüd, mil mind ei aja nädalavahetustel enam kodust välja koolitused, vaid perekond ehk lähimad sõbrad, on Tallinna-Tartu maantee mulle uuesti omamoodi armsaks saanud. Pealinna poole kihutades on süda igatsust pilgeni täis ning tagasiteel olen juukseotstest jalataldadeni heameelest läbi imbunud. Isegi kui neid ülevaid emotsioone, millega mu väike ristitütar mind ikka ja jälle varustab, jätkub vaid paariks päevaks, on see paar päeva tänases kiires ning stressirohkes elus tubli saavutus. Olles jälle kord tagasiteel, vajusin vaikses mootorimürinas mõtesse. Aastalõpumõtetesse, kui täpne olla.

Kohe-kohe on ukse ees jõulud, mis peaks endaga kaasa tooma täpselt samasugust ootusärevust, et siis hiljem meid rõõmu ja hingerahuga üle valada. Nagu lapsepõlves, kui pühadeootuses Barbie-nukust isegi unistada ei julgenud, ent päkapikk Barbie Printsessi kuuse alla oli poetanud. Mäletan, et hakkasin õnnest nutma, keset põrandat maas, uus mänguasi kaisus. Selles ühes pikajuukselises ja siresäärses kroonikandjas oli justkui kõikide eluunistuste täitumine kokku saanud.

Võib-olla on just õnnepisar lapse silmanurgas põhjuseks, miks majanduslangusest hoolimata on ostukeskused kingišoppajaid pilgeni täis ja jõuluvana kingikotte püütakse võimalikult suureks ning tähendusrikkaks paisutada. Aga võimaluste juures, mil igaks tähtpäevaks kingitakse üksteisele ja eriti lastele meeletutes kogustes kõikvõimalikku rohkem ja vähem peent või uskumatut kraami, on raske leida üles see üks õige asi, mis õiget pühade-emotsiooni tekitaks ja imedesse uskuma paneks. Leida see õige Barbie, olgu selleks siis arvutimäng või auto või parfüümikomplekt.

Olen ilusate asjade poolt, ilus uus pulsikell või kaunitarist nõudepesumasin ei jookseks mööda külgi maha, rääkimata espressomasinast, mille puudumine ikka aeg-ajalt kohvikusse sunnib, kui pätikohvist isu täis saab (presskannu ei viitsi ju keegi pesta), aga ma tõesti ei tea, kes need päkapikud olema peaks, kes nii hinnaliste kingitustega mind üle valaks või milline jõuluvana need seljas kohale jaksaks vinnata. Ja kuhu need asjad üldse tuua tuleks? Jõulude ajal on graafik kõige tihedam ja ilma märkmikku avamata ei julge isegi ripsmete värvimist kosmeetiku juures kokku leppida.

Meil kõigil on vanemad. Moodsal ajal on aga paljud vanemad lahus ja kui oled aasta läbi õnnelik, et ei ole nende lahutuse tõttu kummastki ilma jäänud, siis jõulude ajal ei ole sellest midagi hullemat – pühadest saab ralli ühtede vanemate juurest teiste juurde. Läbi tuleb käia ka vanaemad ja vanaisad, sest loodetavasti ise nende ikka jõudes leiad samuti jõululaupäeval lapselapse või paar ukse tagant. Justkui mitte kedagi ei saa kõrvale jätta. Rääkimata sellest, et on veel see teine pere, need mõnusad lähedased sõbrad, kellega tahaks kangesti glögi juua ja pärast klaasi põhjast pähkleid ja rosinaid lusikaga välja õngitseda. Ükskõik mitu päeva järjest ka kalendris punaseks võõbatud ei oleks, tundub, et kohti, kuhu sind oodatakse ja kuhu ise minna tahaks, on ikkagi rohkem.

Mind ajab juba mitmendat aastat muigama väide, et jõulud on vaikne perepüha. Vaikuse on muidu perekesksemastki koosviibimisest jäädavalt välja imenud transformerid ja ämblikmehed ja rääkivad nukud. Jõulurahu möödub jõulutervitusi SMSide ja e-kaartide vahendusel edastades, pliidi ääres kokates, viimaseid kinke pakkides ja vihastades, et jälle ei ole külla minnes midagi selga panna. Kavalamad meist põgenevad selle hulluse eest suisa piiri taha, olgu sihtkohaks suusakuurort või palmisaar.

Külmakrõbedasse kodulinna tagasi jõudes sündis minul otsus sel aastal vähemalt jõuludekski aeg maha võtta ning suuremat osa pidustustest boikoteerida. Olla kodus ja lasta jõulurahul küünlavalgel hinge settida. Käia võib-olla kesköisel missal juba tehtud ja veel tegemata patte lunastamas... Ühtäkki ei tundugi tobedad need, kes plaanivad elukaaslastele jõuludeks iseend kinkida või kingituseks romantilist õhtusööki kahele korraldada. Just nemad saavad jõuludeks parima kingituse – terve õhtutäie jõulurahu.

Suhtepagas

Meil kõigil on pagas. Erinevalt puhkusereisi jaoks pakitud kohvrist ei ole aga selle pagasi hulgas sugugi ainult lemmikesemed. See on pagas, kuhu on läbisegi kokku pressitud kõik töised võidud ja kodused kaotused, krooniliselt murduva südame killud ja väljaravimatud lootused, viirusena ründavad minevikunäod ja külgejäänud unistused, tulevikupildid ja ebareaalsed sihid. Ja iga läbi saanud suhe pressib niigi täis taagakohvrisse üha uut varandust, rääkimata selle vahele topitud prahist. Öeldakse küll, et vahel tuleb ära joosta nägemaks, kes järele tulevad, paraku ei jookse alati järele need, kellest me seda ootame või soovime.

Suhtepagas on kõige plahvatusohtlikum arsenal, millega läbi elu reisida. Mõnest inimesest, nagu ka mõnest harjumusest, on pea võimatu lahti saada. Suutes nad viivukski unustada, astuvad nad järgmise nurga tagant meile ette või leiavad tee meie telefonidesse ja postkastidesse. Taipasin seda, kui leidsin end keset varjatud numbrilt tulevate vaikust täis telefonikõnede tulva. Iga kõne, mis minu tänasest päevast kas või halloo-jagu mind kätte tahab saada, sunnib nõutult tagasi vaatama, vanu asju meelde tuletama ja endalt küsima, kas olen ülekohtune olnud. Ent suhted saavad alati otsa põhjusega.

Mõnes suhtes läheb kaduma aeg. Koosolemise aeg. Luksus enda tahtmist mööda elada nõuab suurt hulka tööd ja mida rohkem tehakse tööd, seda suurem on vajadus paari argiõhtusse nädalas suruda veel jõusaal või tennis või mis tahes hingelähedane. Mõnikord tuleb trennist veel kontorisse tagasigi minna, et oma asjadega võidukalt järjel püsida. Aga nii hääbub sageli koosolemine suhtest olematuks ja nii mõnigi paar kolib erinevate postiindeksite alla. See, kes tegi palju tööd, on hingepõhjani haavunud, kuna ta tegi seda kõike ju pere hüvanguks, ja see, kes end oma hüvede keskel üksikuna tundis, teab nüüd, et raha ei ole veel kõik. Rahamaailma ületähtsustamisest pääsemiseks on aga vaja kas rikkaks saada või kellestki ilma jääda.

Mõnes suhtes läheb kaduma soojus. Armunud käivad ikka käsikäes või kaelakuti ja toidupoes riiulite vahel miilustamine on loomulik elu osa, nagu ka mingid magusad suhtetraditsioonid head-isu-muside ja muu taolise näol. Mängivate väikelaste vaatamisest veel suuremat südamesooja pakub hallipäiste memmede ja taatide käsikäes jalutamas nägemine. Paraku läheb paljudes suhetes argipäevaga kaduma soov möödaminnes kallistada või lihtsalt niisama käest kinni võtta. Magusast saab kohustus ja kohustustes pole kunagi erilist emotsiooni ega maagiat olnud. Ja ühel päeval üks pool avastab, et kallistusi ei ole, pilgud on tühjad, suudlused on külmad ja sõnades on sapihõngu.

Mõni suhe läheb hapnema hoopis muudel põhjustel, kui seda on suhte või kaaslasega mitte tegelemine või liigne argipäevastumine. Mõnikord juhtub nii, et kaks inimest tahaks küll koos olla, ent iseloomude ja hingeelude ühe katuse all hoidmine näib ilmvõimatu. Kuidas saakski kellegagi koos õnnelik olla, kui iseendagagi õnnelik ei olda. Kogu oma õnn ja õnnetus mõeldakse teise inimesse ja kogu rahulolematus pannakse kodusõdadesse, mille põhjus on tegelikult sügaval iseenda sees. Elukaaslasest saab kaassõltlane masendusest ja depressioonist elustiili kujundamisel. Sellistest mustadest aukudest aga omal käel-jalal välja ronida enamasti ei õnnestu ning ühestki sõbrast ega sõbrannast abi ei ole.

On loomulik, et esimene kirg ja armastus jahtub kuigipalju, nagu lihased jahtuvad pärast treeningu lõppu, ja kõrvalt teisi vaadates on lihtne mõista, et suhe on töö, mida tuleb iga päev õigesti teha, mitte nagu eksam, mille korra alguses viiele vastad. Ja iseenda vigu on raske märgata ning enda suunas tulevat kriitikat raske kuulata. Mida tõesemaid argumente esitatakse, seda valusam on. Pisaraid ei soovi aga keegi näha ega ka ise teisele teadlikult südamevalu valmistada, mistõttu sageli jäetakse ütlemata see, mis suhte purunemisohust välja võiks aidata. Rääkimata sellest, et etteheidetele reageeritakse rünnakuga ja kiiremas korras hakatakse süüdlast otsima. Nagu kildudeks kukkunud vaas saaks terveks, kui oleme teada saanud, kes ta kapinurgalt alla kukutas. Ja nii, paratamatult, saavad suhted otsa.

On õige, et mineviku eest ei saa põgeneda, ühel või teisel moel jõuab see meile järele. Minevik ju kõikjal me ümber – kõikides kohtades, kus iial oleme käinud, kõikides inimestes, keda kunagi oleme teadnud... Lihtne on tunda, et raske on edasi minna, ükskõik kui palju vett on vahepeal merre voolanud. Aga võib-olla on õige käituda oma eluga samamoodi, nagu soovitatakse käituda asjadega – võib-olla on võimalik kas või korra aastas kõik tehtu ja kogetu üle vaadata, oma elu revideerida, ja ainult valitud kraam uude aastasse, uude suhtesse või uude eluetappi kaasa võtta. Ja ei ole ju paremat aega kui aastalõpp, et tõmmata eilse ja tänase vahele kriips ning proovida kergema kohvriga homsesse astuda.

Rahanumbrid armastuses

Raha. Suur roosa elevant keset tuba, millest ei ole ilus rääkida. Ometi on raha kõikjal meie ümber, kas või kodude, eluasemelaenude ja arvete kujul. Kõik usinad töömesilased jagunevad aga erinevate sissetulekutega kastidesse ja igal seltskonnal on oma elustiilikulutused, oma tõekspidamised, oma arusaamad. Nii nagu neil on oma arusaam sellest, kuidas suhtes rahaasjad seatud peavad olema.

Kriitikat kartmata julgen väita, et kõigile meeldivad ilusad asjad. Erinev on aga see, milliseid summasid keegi on nõus ilu eest välja käima. Nagu on erinev ka see, kelle raha eest ja mida endale lubatakse. Mõni värske emme, beebi kõhukotiga rinnal tukkumas, voldib Stockmannis Dolce & Gabbana teksasid järjest hunnikust lahti, et endale laupäevaõhtusele grillipeole midagi piimaplekivaba jalga panna. Samal ajal on mõnikümmend meetrit eemal tütarlaps, kes nii kallitest asjadest hoogu maha võtmata mööda kõnnib.

Omamoodi seltskond naisi on needki, kes võrdsust rõhutades nutuga minema jooksevad, kui mees ei luba neil oma joogi eest ise maksta. On sulatõsi, et raha eest armastust ei osta ja mõnikord tekib armastus väga erinevate võimalustega inimeste vahel, ent tahtmata kõlada igavalt või vanamoodsalt, peab siiski tunnistama, et enamikus suhetes on mehe sissetulek kordades suurem kui naise oma. Ükskõik kui iseseisev ka ei oleks sellises olukorras naine, kui arved tehakse joonlauaga pooleks ja kohvikus maksab igaüks enda eest, on naise panus proportsionaalselt oluliselt suurem mehe omast, sest tema võimalused on väiksemad.

Äärmused ei ole kunagi head. Liigne iseseisvus lööb ühtsusesse kiilu ja lahutab „meie” „sina-minaks”. Teisalt, end mugavalt mehe kukrule sättides kaob suhtest vabatahtlikkus. See asendub ajapikku salakavala sõltumisega, mis ühel hetkel ei lase ära minna, kui kõik sinus ütleb, et on aeg. Olen mõelnud, et samamoodi nagu suhtes ei tohi iseendal ja oma soovidel kaotsi minna lasta, ei tohiks ka koduperenaise staatusest karjääri teha, sest mõlemal juhul tekib suhte lõppedes tunne, justkui kogu elu oleks otsa saanud ja tuleb iseendale võõrana ennast ja oma elu kild killu haaval kokku lappima hakata.

Kui väga ka ei tahaks armastust ja raha erinevates maailmades hoida, tõsisemas suhtes tuleb paratamatult need kaks kuidagi ühte tuppa kokku sobitada ja omavahel sõbralikult mängima õpetada. See võib aga küllaltki keeruliseks osutuda, kui ühel on palju ja teisel vähe, sest kes teab, kust läheb jagamise, andmise ja toetamise juures piir, millest üle astudes on kogu suhe ainult rahakoti ümber ja armastusekonto miinustes. Raha toob ikka endaga kaasa hulga võimumänge. Tulles erinevate võimaluste juurest, võib igasugune hea tasakaal suhtevõrrandisse rahanumbreid lisades kaduma minna.

Ajal, mil kõige popim abieluliik on vabaabielu, võib igaüks end pärast lahkuminekut leida seismast keset tänavat, kaks kätt taskus ja kohver jalge ees. Vanemate juurde elutoa diivanile kolida ei ole just kuigi ahvatlev väljavaade. Üürikorter nõuab aga igal kuul nii suure hunniku raha, et paljude jaoks on see näljasurmaotsusele allakirjutamine, kui seni on harjutud mehe õlgadele seatud maksekohustustega. Kroonika asemel tuleb lugema hakata töökuulutusi ja mõnikord ka autoroolist tagasi ühistranspordi juurde minna.

Olles teel kohtutäituri juurde, jäin mõtlema, et enamik suhtelõppe teeb inimesed samasuguseks, nagu on seda viimase aja ilm – lootusrikkalt päikseline ja pilviselt külm ning vihmane ühekorraga ja vaheldumisi. Ühel hetkel armastav ja uut ühist võimalust paluv pereisa on järgmisel hetkel valmis pigem vangi minema, kui oma lapsele alimente maksma, justkui armastuse lõpuga lakkaks olemast ka laps, keda mõlemad on tahtnud ja keda aastaid käsikäes on kasvatatud. Kehitan õlgu – pidid konnadest ju printsid saama, mitte vastupidi! Ja keegi meist ei ole selliste olukordade eest kaitsud. Paljud ilusad suhted lõpevad koledate lahutustega.

Otsustan, et mu emal oli õigus, kui ta ainsate pereelu kohta käivate õpetussõnadena mulle ütles, et lapsi võib naisel olla nii palju, kui ta üksi üles kasvatada suudab. Lisan ise sinna juurde teise elu õppetunni, mis käsib meil olla keegi ja teha midagi ka väljaspool suhet, et kui juhtub kõige hullem ja armastus saab otsa, ei peaks elus hüppelist tagasiminekut tegema või käsi põsakil kaugusesse vaadates endalt nõutult küsima, mis on minu väärtus ja mis saab edasi.

Tülitsemise kaunis kunst

Lapsepõlves käis igasuguse sõbrannandusega kaasas kohutav hulk tülitsemist. Kiusamist, kitumist, armukadedust, solvumist, leppimist – kõike seda, mis enesekehtestamise, õiglustunde ja inimliku kadedusega ühte patta mahub. Kooli ajal sai suuremate ja väiksemate sõprusehoogudega isegi mitu raksu pinginaabreid vahetatud. Siis tundus kõrvalt vaadates, et täiskasvanute elu on nii kindlalt paigas – ema sõbrannad ju ei vahetu nagu aastaajad ja kaheksakümmend protsenti kodusõdadestki algasid koristamata oma toast või pärast kooli tekitatud nõudehunnikust kraanikausis, mille pesemine oleks raudselt tüki küljest võtnud. Tundus, et täiskasvanud omavahel lihtsalt ei tülitsegi peaaegu üldse.

Kahekümnendate esimeses pooles tuli vahel sõbrannadega tülitsemist küll ette, kuid järjest harvem. Kogu lahkarvamuste ja konfliktide laine kandus sõprussuhetest armusuhetesse. Iseenda tahtmisedki suutsid aeg-ajalt üllatada ning teisest inimesest enda kõrval sai kogu aeg midagi oodatud, kuna kogu eluõnn oli kaaslase külge aheldatud. Nüüdseks olen küll ise enda õnne sepistamise põhimõttest aru saanud, ent naiseks olemine kogu oma emotsionaalsuses kipub ikka häälepaeltel volüümi põhja keerama ja mõnikord saavad tunded pahinaga mööda põski alla kallatud. Ise säraküünlana põledes tunduvad mehed kõrval tuimad, tundetud ja ükskõiksed.

Nädalajagu päevi tagasi, mõnepäevaste vahedega, õnnestus mul korralikus sõbrannatülis ära käia ja näha teist oma sõbrannat peaaegu täpselt samasugust naistevahelist kiskumist läbi põdemas. Kui siis sõbrannaga oma hiljutistest konfliktidest rääkisime, tuli naer peale, kui palju me nendes sõdades ise neid samu tundetuid ja ükskõikseid mehi meenutasime, kes naise hüsteeriahoo kõrval rahulikult õlut libistavad või lehte loevad või internetis ringi kolavad. Nagu ei hooliks kopika eestki.

Olen selgeks saanud, et mõnikord on vaikimine suurem viga kui väike tüli. Ent tüli ja tülitsemine on nii halva maiguga sõnad, et keegi ei julge suhtes olevaid arusaamatusi tülideks nimetada ja tülitsemist kui sellist üks osa inimesi väldib. Muidugi on olemas ka see teine osa meist, kes on väga agarad kehtestajad ning jalg käib kiirelt jõuga vastu maad, huuled vihast kriipsuks, käed puusa ja volüüm põhja.

Ühte osapoolt tabab tüli enamasti täiesti ootamatult, samal ajal kui teine on oma argumente juba nädalaid endamisi ritta seadnud ja valmis iga hinna eest võidu nimel sõdima. Nii juhtubki, et kas või keset hea tuju päeva võib igaüks meist sattuda argumendivalangu ette ja jäädagi lihtsalt vait. Mitte sellepärast, et ei huvitaks, mis teisel öelda on, vaid sellepärast, et ei oska reageerida. Esimese poole tülist üritad aru saada, mis sa valesti oled teinud, ja teise poole üritad aru saada, mida nüüd ütlema peaks, kuna sa ei saa ikka veel aru, mis sa valesti oled teinud.

Tülitsemisel on mõned kuldreeglid: ei tohiks välja kakkuda vanu asju, teist pahade sõnadega kutsuda, endal agressiivseks lasta muutuda, liialdada, keset tüli minema kõndida, ultimaatumeid igas ilmakaares loopida... Kui aga üks osapool on ennast korralikult üles keeranud, ei ole kellelgi enam aega reeglitele mõelda ja süüdistusterahes ligunedes ei osata ka lahendusi näha. Nii olen mõelnud, et enne sõja kuulutamist peaks rahuleping omapoolsete lahendusvariantidega tagataskus olema. Et oleks, mida arutada. Pahatihti asutakse rünnakule enne, kui endalegi on selgeks tehtud, mis on tegelikuks tüliõunaks, mis peaks muutuma ja milliseid lahendusi võiks olla.

Oskus ja viitsimine kuulata, ärritumata oma mõtteid ja tundeid jagada ning kaaluda võimalust, et teisel on õigus, või et kõigil on õigus ja lahendus tähendab kompromisse, ei ole kergesti omandatavad õppetunnid. Aga nagu igas järgmises suhtes püütakse eelmise vigu mitte korrata, tuleb ka oskus vaielda ja õiglaselt maid jagada suhtlemise käigus, tüli tüli haaval. On ju tülitseminegi suhtlemise osa. Ja kui tülilained sind päris enda alla matma hakkavad, tasub endalt küsida, kumb on tähtsam, kas kindlasti võita või olla õnnelik.

Lootust ostes

Üldiselt ma ei kuulu nende naiste hulka, kellel on iga võimaliku poe kliendikaart rahakoti vahele pressitud ja kes siis ükskõik kus, ükskõik millisest poest midagi ostes alati oma kliendikaardipaki letile kallab, et sealt kümme minutit õiget kaarti otsida. Mõned kliendikaardid on siiski ka minul. Näiteks paari spordipoe omad. Ja nüüd ma saan iga nädal vähemalt ühelt spordipoelt allahindluste teatega SMSi. Aga inimesed ei osta dresse ja tosse enam sellest hoolimata. Nagu enam ei osteta ka autosid ega kortereid. Suur oli aga minu üllatus, kui avastasin, et hinda on läinud hoopis teistmoodi kraam ja sellele juba allahindlust ei tehta.
Minu heade emotsioonide otsirännakud on mind ikka aeg-ajalt kummalistesse kohtadesse viinud. Seni ei ole ma aga saanud öelda, et oleksin kohanud päris inglit või kedagi, kelle võimuses oleks ära vahetada minu aura. Sellistest võimetest me loeme tavaliselt raamatutest ja raamat lubab alati inimestele ja asjadele juurde mõelda omadusi, mida neil tegelikult ei ole. Me kõik ju teame, et mänguasjad tegelikult ei räägi ja mööbel ei tantsi ja inimesed ei oska lennata. Keset igasuguseid kõikvõimalikke langusi tuleb välja, et meeleheitest vaevatud täiskasvanud hakkavad siiski lendavatesse vaipadesse ja teistesse muinasjuttudesse uskuma.
See avastus algas ühel kolmapäeva lõunal kutsega kuulama loengut indigolastest, kristall-lastest ja auratransformatsioonist. Potentsiaalse tulevase emana mõtlesin, et lastest võiks ju kuulata küll. Iial ei tea, kust mingi põneva mõttetera või uue huvitava kasvatusteooria võib leida, mida hiljem oma ristitütre peal tema vanemate teadmata katsetada, näiteks ... Sellest aura-värgist ma ei olnud midagi kuulnud. Mul on aga õnn omada põhjalikku sõbrannat (kes ühtlasi mind ka seda loengut kuulama kutsus), kes tegi mõne tunniga sel teemal küllaltki korraliku uurimustöö.
Me saime teada, et nelja tuhande viiesaja krooni eest pakutakse auratransformatsiooni, mis peaks väljavahetatud aura omaniku õnnelikuks tegema. Aga iga algus on raske, paar tuhat krooni korra eest tuleb veel oma uut aurat tasakaalustada (keegi ei tea, kui mitu korda) ja kui lõpuks oled oma maise vara investeerinud, töölt ära tulnud (mis tundus auratransformatsiooni-teemalisest foorumist leitud jutu põhjal protseduuri eeldus või vähemalt range soovitus olevat), siis saad õnnelikuks. Rikkaks ja terveks ja õnnelikuks.
Loengu küsimustele mõeldud osas julges minu kaaslane küsida, miks sellise maailmaparandusliku missioonitöö eest nii meeletut pappi küsitakse. Lektor pani küll pahaks, et keegi julges rahast rääkida, aga vastuseks saime, et kuna meiesuguste teise- või kolmandadimensiooniliste inimeste päästmine ja aitamine on ikkagi väga suur töö, siis töö eest tuleb ka tasu saada. Minu isiklikuks ülemiseks piiriks oli meie kiilaspäise (ja mitte mingeid soenguvalikut toetavaid ehteid või aksessuaare omava) naislektori väide, et pensionärid ei peagi endale hilpe ostma, auratransformatsioon on palju tähtsam ja elulisem. Sest pensionärid on kõvad šoppajad, iga nädal uus Gucci? Ja hirmutavalt vähe oli neid, kes kogu teemasse meie kombel sarkasmi või irooniaga suhtusid. Veel hirmutavam oleks mõte, et ka tegelikult on nii paljud inimesed sellelaadse ajupesuprotseduuri läbinud, kui see naisterahvas väitis. Põhiliselt teismelised ja pensionärid.
Vastab tõele, et me kõik ostame lootust. Iga päev. Seda nii kortsuvastaseid kreeme näkku määrides kui ennast tselluliidimassaaži kirja pannes. Ja mis siis, et lõpuks aitab lihtsalt hea niisutaja või dieet kombineeritult trenniga. Kui lootus maksab paarsada krooni kaartidelt loetud helge tuleviku kujul, ma ei pahanda, ummikust tuleb end välja aidata. Eks horoskoopki on loodud lootuse jaoks – hea on ju lugeda, et täna tuleb hea päev. Aga et keset langusi ja lokkavat meeleheidet leidub inimesi, naisterahvaid(!), kes silmagi pilgutamata suudavad müüa lootust tuhandete ja tuhandete kroonide eest neile, kel tegelikult seda raha ei ole, võtab minul südame värisema ja pettumusepisara silma. Võib-olla varsti teeb moraal comeback’i ja me kõik seisame tänapäevaste indulgentside järjekorras, lootus puhtast uuest algusest paberile lubatud. Sest kaugel puhta südametunnistuse soetamine aura vahetusest ikka on.

Petmine ja truudus

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, kui koledal kombel see suhet räsib, kui avastatakse, et kõige kallim ja kõige lähedasem inimene maailmas on ühe osa intiimsest armastusest väljaspool kodu otsinud ja leidnud. Mõnes suhtes saadakse sellest üle ja mõned suhted lagunevad kibedate pettumusepisarate saatel laiali. Mina jäin aga mõtlema, kust üldse algab petmine. See kole-kole asi, mis hetkega ühise tuleviku tolmuhunnikuks võib muuta. Ja kas truudusetus ja petmine on üldse sama asi.

Ühed peavad petmiseks voodiseiklusi. Neil on ilmselt kõige lihtsam monogaamses ja üdini truus suhtes püsida, sest põnevust ja vaheldust otsides seda viimast piiri tingimata ületama ei peagi. Ent kui palju haiget tegevat sellisesse suhtumisse teistsuguse taluvuspiiriga inimeste jaoks mahub, ei oska käitumisvabadust nautiv pool aimatagi. Rääkimata sellest, et suhte võib laiali ajada ka see, kui petetakse teise inimese ootusi, ning see ei pruugi sugugi alastusega kokku käia. Kas või siis, kui üks pool unistab abielust ja lastest, aga teise poole jaoks on kooselu kahe inimese vahel suhtesuutlikkuse ülemine piir ja need asjad on suhte alguses rääkimata jäänud, sest igaüks peab enda ootusi loomulikuks. Nii tulebki pettunult ja petetult oma teed minna, kuigi truudus on jäänud puutumata.

Üle pika aja ööklubi väisates jäin mõtlemapanevasse olukorda. Olin sõbrannaga õhtustamast tulnud ja jooksin klubis, nagu ikka, tuttavatega kokku. Nii jäimegi neljakesi pidu nautima ja valisime kõige vaiksema võimaliku sopi, et saaks ka omavahel juttu ajada – mina, minu sõbranna, ja kaks minu tuttavat noormeest. Loomulikult ei ole selles midagi halba, kui inimesed sel moel üle pika aja kokku jooksevad ja seltskonnad segunevad, ent viimastel päevadel olen palju mõelnud muljele. Muljele, mis ei ole küll kellegi asi, ent mis järjepidevalt kordudes loob süngeid järeldusi ning teeb iga korraga raskemini usutavaks lause: „Kallis, need olid lihtsalt tuttavad!“

Endale meeldiks ju mõelda, et õhtul külast või peolt koju jalutades end kellelgi saata lubada on viisakus ja ei tähenda midagi, ent kui mõelda enda kallim kedagi koju saatma, jääb hing kinni. Enda ellu on ammustest aegadest jäänud mõnusaid sõpru, kellega aeg-ajalt on ülimalt vahva kohvikus vanu aegu meenutada või uurida, mis vahepeal elus põnevat on toimunud, ent enamasti on väga raske alla neelata oma mehe sõbrannasid, ükskõik kui vanast ajast nad pärinevad või kui abielus ja lastega nad praeguseks on. Isegi täie mõistmisvõime juures on süda raske, lubades teisele poolele sama, mida suhtes olles endale lubada tahaks.

Ehk olekski õige petmist ja truudusetust määratleda selle järgi, kes kui palju ise vabadust tahab, enamasti aga lähtutakse reeglist, et mina võin, aga sinule on keelatud. Kui püüadki olla täiskasvanu, öelda, et mul on paar head sõpra, kellega mulle meeldib suhelda, ja seepärast mind ei häiri ka, et teisel poolel on paar sõbrannat, siis suutes ise tasakaalu hoida püüab ülejäänud maailm sind ikka rööpast välja lüüa. Kui ütled, et käisin sõbraga kohvikus, küsivad sõbrannad, mis ta rääkis ja kuidas tal läheb, aga kui ütled, et mees käis sõbrannaga kohvikus, küsitakse silmad punnis, et mis mõttes ta nii käitub ja kas teil on halvasti.

Kaval on mõelda, et naised ei peta ja kuna mehed on petmises tugevad, siis seetõttu on ka naistele rohkem lubatud, et nad on usaldusväärsemad. Siinkohal meenub mulle aga ühe minu vanema loo kommentaar, et ka naised petavad ja mitte vähe. Naised lihtsalt ei jää nii kergelt vahele. Nii olen enda jaoks tõmmanud suhtekäitumises võrdusmärgi mehe ja naise vahele – lubatud on ühesugused asjad.

Olen mõelnud, et nipp petmist, truudusetust ja pettumist vältida peitub enda vastu ausaks jäämises ja enda ootuste tunnistamises. Keegi meist ei oska mõtteid lugeda ja nii võime valesti eeldada, mis kellelegi haiget teha võib. Oleks kurb piiride katsetamise käigus üksi jääda, kuna piir saabus oodatust varem. Olen mõelnud, et igaüks peaks suutma iseennast teadlikult mitte panna olukorda, mis võib viia petmiseni, sest kas ei taandu just see lõpuks soovini oma suhet hoida. Maailmas, kus kõik on nii kaootiline, ei ole midagi halba oma suhte raamidesse surumises ja piiramises, sest raamid ongi ju need, mis meid kõrvalt tulevate löökide eest kaitsevad.

Sunnitud iseseisvus

Sügis. Langevad lehed on katnud kõik teed ühtlase plödise kihiga, mis jala ning autoratta all on sama libe kui kiilasjää. Näib, justkui ootaks kojamehed viimase puulehe kukkumist, enne kui rehad kätte võetakse. See paistab viimasel ajal inimestel kõiges nii olevat – oodatakse mingit viimast piiska, äratundmist, et enam hullemaks minna ei saa, et lõpuks midagi ette võtta või välja öelda. Ja minu kannatustekarikas voolab pahinaga üle tänapäeva naiste iseseisvuse teemal.
Üha enam ja enam kuulen öeldavat, tänapäeva naised on nii iseseisvad, et neil ei ole mehi vajagi. Milleks meest naisele, kes jaksab ise ennast riidesse panna ja ise katuse pea kohal hoida? Tagatipuks üha sagenevatele kommentaaridele moodsate preilide iseolemise ambitsioonide pihta sattusin lugema, et nähes pesakonna suutlikkust omapäi hakkama saada, tekib mehes instinktiivne soov pesast välja lennata ja mujal (hädalisemas seltskonnas?) otsast alata. Lause loetud, tundsin, kuidas südamelöögid oimukohtadel kurjakuulutavalt võimendusid ning kõrvus kergelt vilisema hakkas. Mul ei õnnestu üle saada ebaõiglusest, et kõik hetkel üksi elavad naised ambitsioonidest aetud külmadeks karjääri- ja ärinaisteks liigitatakse, kelle soontes voolab vere asemel puhas adrenaliin ning saavutamisvajadus.
Jäin mõtlema, kust tuleb arusaam, et kõik naised, kes rabavad otsekui väsimatult tööd teha ja tõepoolest näljasurmast pääsemiseks abistavat mehekätt enam ei vaja, on ambitsioonikad karjäärinaised, kes mehest enda kõrval üldse puudust ei tunne. Justkui nemad ei olekski inimesed ja ei vajaks halva päeva lõpus head sõna, või ei tahakski väsinult kassipoja kombel sülle ronida ja magusa paituse saatel silmal kinni lasta kukkuda. Veel enam, et üksiolemine ei ole enamasti valik, vaid elu paratamatus, miski, mis lihtsalt juhtub, nagu viirushaigus või koondamine.
Üht sorti propaganda suhtes olen ma küll kirglik ja tuline õhutaja – ma leian, et inimesed peaks tegelema ainult nende asjadega, mis on neile tõeliselt hingelähedased. Et õppima peaks seda, mille kohta siiralt rohkem teada tahaks, ja et ametivalikul peaks arvestama elu kutsega. Usun, et tõeliselt hea saab olla ainult selles, mida südamega tehakse. Ja kui juba tööd teha, siis miks mitte sellist, mis on endale rohkem meeltmööda. Oma sõpruskonnas panen tähele, et järjest rohkem liiguvad teisedki minu ümber oma südamehääle järgi ja vaikselt asetub teoorjus töö hoopis uude valgusesse, rahuldust pakkuvate tegevuste lahtrisse, mida koduperenaise ameti vastu enam naljalt vahetama ei kiputa.
Varem oli sõnal „karjäärinaine” hapu mekk. Karjäärinaisi vaadati kui potensiaalseid lahutajaid ja vanatüdrukuid, sest ükski mees ei taluvat enda kõrval sellist. Edukas naine võtvat mehelt asendamatu peremehe ja otsustaja tunde ära. Tänapäeval ei pea selleks seelikukandjast kolhoosiesimees olema, et karjäärinaise-suhtumise ohvriks langeda. Piisab, kui saad lihtsalt ise endaga hakkama. Maksad ise oma üüri või kodulaenu, ostad ise riided selga, ei ole näljasurmast ohustatud liik ja saad selle kõigega hakkama omaenda töötasu kasutades. Aga pean ütlema – mulle ei mahu hästi pähe, kuidas oleks võimalik sellelaadset iseseisvust vältida, kui oled parasjagu vallaline. Kuidas saab sõltuda kellestki, keda olemas ei ole? Viis minutit vallalisust ja ollaksegi ju automaatselt töötav, üksi elav ja isemajandav meestehirm.
Pikale veninud pidustuste lõpus, mille asemel oleksin ausalt öeldes meelsamini kodus tööd teinud, jõudsime sõbrannaga järeldusele, et iseseisvate naiste üksiolemise põhjus ei ole see, et mehed neid ei taha või ei talu või kardavad, vaid hoopis see, et neil on valikuvõimalus. Nad ei pea kellegi ega millegagi leppima ja seepärast tihtipeale isegi teadlikult latti kõrgele seadmata kõnnib enamik mehepoegi ikka sirge seljaga selle alt läbi. Iseseisvatel naistel on lihtsalt võimalus mitte leppida vähemaga. Võimalus oodata seda kõige õigemat tunnet ja inimest, kes ainuüksi sama õhu hingamisega suudab ülimat hingerahu pakkuda. Ja seda suurem on kompliment mehele, kes iseseisva naise mingis mõttes taltsutab ja enda kõrvale seisma saab.

Rutiin - sõber või vaenlane?

Isegi kui ei raatsi ennast peale väsitava töönädala lõppu kodust välja ajada, on mõnikord kohvikute diivaninurgad koos mõnusa seltskonnaga suurepäraseks vahelduseks harjumuspärasele raamatute lugemisele, telekavaatamisele ja väljaveninud dressipükstes toast tuppa ringi laisklemisele. Ühel sellisel hilisel õhtusöögil, kodupükstest diskopükstesse hüpanuna, leidsin end arutlemast just selle sama rutiini üle, millest kõik nii kangesti välja rabeleda püüavad. Jäin mõtlema, kas rutiini vältimiseks tasub ikka ennast paigast nikastada või on seni vaenlase nime all tuntul hoopis midagi head pakkuda.

Oma igapäevaellu kuuluvatele meelistoimingutele, milleta elu ettegi ei kujuta, ei oska ega taha keegi rutiini nime anda. Nii jääb hommikukohvi joomine asendamatuks abikäeks päeva alustamises nagu iganädalane sisseharjunud päevadel trennis käimine või õhtune ajalehtede-ajakirjade sirvimine, millele tööpäeva jooksul ei ole jõudnud pilku visata. Need harjumuspärasused koos traditsiooniks muutunud kokkusaamiste, pidustuste ja üritustega on sageli meie päevade ja nädalate kõige paremad osad. Veel umbes aasta tagasi oli pühapäevane sõbrannadega lõunatamine minu jaoks samuti omamoodi traditsioon, mis nädalast nädalasse ja kuust kuusse kordudes kindlaks ajamustriks muutus, ometi ei arvanud ma hetkekski, et see võiks olla rutiinne tegevus.

Tööl käimine on alati rutiin, isegi kui töökohustused ei tähenda üheksast viieni kontorilaua taga istumist. Alati mahub sellesse juba tuttavaid tegevusi ja pikapeale muutub kogu toimetamine sama automaatseks kui autouste lukustamine. Kes meist ei oleks kodust lahkudes mõelnud, kas triikraud sai seinast tõmmatud või kas vannitoauks sai ikka poikvile jäetud, et kass oma liivakasti juurde pääseks ja koju tagasi jõudes meid üliaromaatne elutoavaip ei tervitaks.

Ometi ei nimetata rutiini murdmiseks tööga seonduva muutmist ega varem või hiljem ärkamist, kinoskäiku ega teatrikülastust, vaid hoopis eluekstreemsusi. Elukaaslaste vahetust või tema kõrvalt ärevate afääride pidamist, uute spordialade ja tegevuste avastamist ja kõike-kõike sellist, mis on meie jaoks tegelikult uus umbes kuu või paar. Seejärel vajub elu juba tuttavatesse rööbastesse – väljavahetatud kaaslane koos enda toodud uuendustega päevakavas muutub sama harjumuspäraseks, kui tema eelkäija oli olnud, ja uued trennid muutuvad sama kindlaid ajaaknaid täitvaks kui eelmised hobidki.

Suhterutiin on kõige kardetavam rutiini tüüp. See murrab suhteid nagu tänapäev inimeste unistusi. Aga mis on suhterutiin? Igal õhtul sama inimese kõrval uinumine? Samade asjade koos tegemine? Samade filmide ja saadete koos vaatamine ning ette teadmine, millal teine naerma hakkab? Ometi on just need esimesed asjad, millest puudust tuntakse, kui lahkuminek peaks meid üksi jätma.

Naised on alati hinnanud kindlustunnet. Esimest korda jäin mõtlema, kas see, mida me mõrult rutiiniks oleme harjunud kiruma, ei olegi mitte see ihaldatud kindlustunne. Teadmine, et iga päev on see sama inimene meie kõrval, et me kuulume kuhugi ja meie elu on paigas. Et meil on meie igapäevased toimetused, mis meid tegevuses hoiavad, ja et ka kõige pöörasemal ajal, kui miski ei näi enam püsiv olevat, on meil ikka see pühapäevane lõuna sõbrannadega või igaõhtune head-ööd-musi, mis kogu oma rutiinsuses on loonud tunde püsiväärtustest.

Elus, mis meid kui sügistuul langevat lehte hetkega ühest kohast teise loobib, ei ole midagi paremat teadmisest, et on üks koht, kuhu end puhkamiseks kõige eest ära peita. Et on olemas kodu, kus külmast kanged sõrmed ümber kuuma tassi suruda ja pleedi sisse pakituna piparmünditeed juua. Kus pika päeva lõpus saab alati pea kellegi sülle sättida või teki all kaissu pugeda, et siis sealt samast, soojast ja turvalisest kaisust uuel hommikul jälle kirevasse, meid viimse taluvuspiirini väntsutavasse maailma astuda. Et iga hommiku osaks on see sama tass kuuma kohvi, armastus teisel pool lauda uniselt enda oma rüüpamas, ja et õhtul kardinaid ette tõmmates vaatab meile vastu see sama tähistaevas, mis on näinud kõiki käest kinni käimisi ja suudlusi kuupaistel. Sellise rutiiniga olen mina iga kell nõus!

Parema õnne jahil ehk kodumaine feng shui.

Maailmas on palju erinevaid inimesi, erinevat õnne ja erinevat armastust. Nagu on ka palju erinevaid raskusi. Üks osa inimesi tuleb neile jagatud kaartidega oivaliselt toime, ükskõik kui nigelad need ka poleks, ja on seejuures õnnelikud, vähemalt rahulolevad. Teine osa, isegi kui nad on keskmisest kõvasti edukamad ja elavad ilusate seinte vahel, kust avaneb vaade maailma läbi avarust ja valgust andvate maast laeni akende, ei suuda kuidagi hingerahu leida. Töö nagu meeldib, aga pole vist päris see. Suhtel ei ole midagi viga, aga teeb kuidagi rahutuks. Päris haige ja pikali ei ole aastaid olnud, aga enesetunne võiks olla parem. Miks mõnikord on nii raske see õnnelik olemise kunst?

Väike konstruktiivne enesekriitika viib elus muidugi edasi. Alati saab ju paremini. Koristada põhjalikumalt, lugeda rohkem mõttega, oma töös olla detailsem jne. Isegi mööblipoes endale koju kummutit valides kohtame harva selliseid mööbliesemeid, mis on nii täiuslikud, et ühelegi õmblusele diivanil ega kinnituskohale söögitoa laual ei saa näpuga näidata, et mis mõttes siit niit ripub või miks kuskil on mingid liimijäljed. Kui aga enda elus liiga palju lahtisi niidiotsi ja liimiplekke on, tekib mõnikord edasiminemise asemel hoopis soov käega lüüa.

Salasooviga kõiki eluvaldkondi ergutada ja turgutada ostsin endale raamatu. „Eesti oma feng shui“. Südaööks oli raamat kaanest kaaneni läbi töötatud ja avastused ning lahendused hoopis lihtsamad, kui arvata võiks. Oma varasematel feng shui vaimustuse perioodidel olen mööda poode ringi jooksnud ja lõbusate täissöönud draakonite kujusid taga ajanud, hetkekski mõtlemata, kuidas mingi idamaine vidin minu elamises välja näeks. Nagu sea seljas sadul ilmselt. Kodumaine feng shui raamat soovitab aga hoopis enda sisse vaadata, ja sealt ei leia soovitusi vidinate ja jubinate ostmiseks.

Kindlasti kõik on kuulnud ütlusi, et nagu ise, nii asi, või et kodu räägib inimese kohta palju, või et sa muutud selliseks, nagu on su ümbrus. Paratamatult sõltub inimene paljuski teda ümbritsevast, nii seltskonnast, ruumist kui meeleolust. Kuna minu asjad ja kodu ja ümbrus on tavaliselt segamini, siis võib-olla tõesti oleks palju tahta, et mu elu oleks täiuslikult korras ja tasakaalus. 80/20-reegli kohta võib öelda, et selle järgi elan küll – 80% ajast olen õnnelik, ent – alati saab ju paremini. Ja nagu viimane piisk karikasse on tihtipeale kõige tillem, on ka see 20% mõnikord suurem, kui 80% iial olla saaks. Niisiis hakkasin vastu ööd koristama. Vastu hommikut, oleks ehk täpsem öelda... Ja nii uskumatu kui see ka minusugusele maailma kõige laisemale inimesele poleks, kehtib see, et kui kodu ehk ümbrus on korras, on ka mõtted selgemad.

Hommikul värskelt ärganuna kohvi tegema minnes tühja köögi töötasapinda vaadata oli hetkeks lausa võõrastav – kui oled harjunud pesemata nõude virna ja laua kasutamisega kõige kola panipaigana, siis korras ruumis on kuidagi harjumatult palju õhku. Keset seda suurt õhku tekkis omamoodi uus hingamine. Uus päev sama hästi kui uues kodus andis uue ja puhta alguse tunde, kus eilset pahna jalus ei vedele ja midagi vana mind tagasi hoidmas ei ole.

Usun, et kaaslastena tõmbame magnetina ligi neid, kes suhtuvad meisse nii, nagu me ise endasse suhtume. Oma uue raamatuga sain sellele kõrvale mõtte, et omasuguse otsimine ja leidmine kehtib ka kõiges muus. Sama põhimõtet kannab endas ütlus, et kus on, sinna tuleb juurde. Sain aru, et õnnele tuleb ise soodne kasvupinnas luua, pisikeste võitude üle suurelt rõõmustada ja hahetaval silmapiiril udu ja rõskuse asemel uue päeva algust näha. Tasakaalus hoiab meid hoopis maailma kõigi meeltega tunnetamine, mitte sellest kinnisilmi läbi tormamine, ja õnnelikuks teeb hea armastus iseenda ning end ümbritseva vastu.

Läbi feng shui tarkuste ja vanade eestlaste tuule ja vee õpetuse sain aru, et paremaks õnneks on lihtsalt vaja oma elus kord majja lüüa. Ja kas on paremat aega kui tänane päev, et visata kappidest välja kõik riided, mida 365 päeva kandnud ei ole või mis juba surnuks kantud on, loopida minema aegunud kataloogid ja vanad ajakirjad, viia kraam, mida haruharva kasutan, keldrisse hoiule – teha oma elus põhjalik sügisene suurpuhastus. Et midagi saada, tuleb midagi ka ära anda.

Draama, draama, draama

Üks osa inimesi kustutab oma mailboxi laekunud uued kirjad kohe, kui on need läbi lugenud. Mina nii tubli ei ole, mistõttu korra kuu või paari jooksul tuleb end nendest uuesti läbi närida ja otsast kustutama hakata. Oma postkastis järjekordset kirjainventuuri tehes ja saadetud kirjade kataloogist oma sõbrannadele saadetud olustikukirjeldusi üle lugedes võtab mind alati muigama, kui palju on igapäevaelus mitte millestki tekitatud probleeme ja kuidas tõelise kübarast tõmmatud jänesena on hunnik draamasid eikusagilt suhtemaailma reostama tekitatud.
On teada, et aeg on suhteline mõiste. Ootaja aeg on pikk ja kiirustaja aeg on alati tervenisti puudu. Ent ükskõik kui kiire ka ei oleks, naistel on alati aega, et mõelda. Mida rohkem mõeldakse, seda suurem on tõenäosus, et nii mõnigi hea saab veaks mõeldud või vastupidi. Ja igas naises on draamat, kelles rohkem, kelles vähem. Mõnikord aitab kaasa kiusutuju, mõnikord tundmatu tähtedeseis, aga ühtäkki on võimatu üle saada ilmsest ebaõiglusest, et iluvõimlemise hindamine näib maailma kõige subjektiivsem tegevus olevat ja et naabrinaise orhidee õitseb juba teist korda samal ajal kui enda oma ei suuda uut vartki ajada. Kui aga suhtepudru saab sõkaldeks erinevad arusaamad või eneselegi ootamatult pinnale kerkinud ootused, siis enne kui arugi saad, kõrvus viliseb ja rahunemine tundub olevat võõrsõna.
Nagu igasuguste emotsioonide puhul tüüpiline on, ei mahu mõistus ja mõistlikkus suurte tunnete taustal enam kuidagi pilti. Kõik on üks suur segadus ja mäss, millest ise välja tulla ei oska. Kõik arvamused saavad välja öeldud eriti valjuhäälselt, dramaatiliselt ja äkiliselt, uksed pauguvad, asjad lendavad. Lapsepõlves kuuldud üleskutsed tagasihoidlikkusele on kadunud nagu vihapisar keset paduvihma ja häbitundega ei saa kuidagi ühendust. Ei ole mingi probleem jonnise väikelapse kombel jalgu trampida ja enda õigusi nõuda, lastes nii keset ägedat argumenteerimist kaotsi minna võimel oma ninaotsast kaugemale, perspektiivi näha.
Liigsest draamatamisest hoidumine hoiab küll elu rahulikumana, aga seda on lihtsam öelda kui teha. Ennast on sageli raske kontrollida. Nagu väljastpoolt tulevatele kommentaaridele ja märkusetele on tihtipeale sama hästi kui võimatu külmaks jääda, on mõnikord raske ka kõrvalseisjana teiste konfliktidesse mitte sekkuda. Kuidas aga hoiduda ise enda suhtesse liigset draamat toomast, on veelgi keerulisem ülesanne, kui seda on võõraste draamadega mitte kaasa minemine.
Tagasivaated on ühtpidi ohtlikud, teisalt harivad. Magusalt kaissu pugedes ja tülidele tagasi mõeldes saab selgeks, et enamus konfliktidest on raisatud aeg, mis on röövitud võimaluselt koos olla. Tööd ning kohustusi täis argipäevades on koosolemist nendetagi näruselt vähe. Rääkimata iga hingemurega kaasnevast täiendavast stressist, mida tänavapildis kuritõsiste nägudega vastu jalutajate hulga põhjal otsustades juba enam kui piisavalt on.
Mõnikord, kui äkkraev silmanägemist tahab ära võtta, on abiks enda kujutlemine õhkutõusvasse lennukisse aknast välja vaatama. Lasta mõttes autodel ja majadel üha väiksemaks ja väiksemaks muutuda ja mõeldes, et probleemid on meie peas kinni, võrrelda seda tillukest lennukiaknast vaevu paistvat peanuppu mõne suure auto või ehitisega. See aitab mõista asjade tegelikke mõõte maailmas ja lasta näiliselt suurel probleemil hääbuda vähetähtsaks väikseks täpiks, mille nagu kärbsemusta aknaklaasilt edukalt olematuks nühkida võime.
Kogu naiseliku draamasuutlikkuse juures oleks elu lihtsam, kui igaüks suudaks oma nina ainult enda asjades hoida, kui just poksiringis vahekohtunikuna igapäevast leiba ei teenita. Eraeluliste globaalkatastroofidega kokku puutudes peaks aga kõigepealt sügavalt sisse ja välja hingama ning mõtlema, kas kodusõda on ikka hädavajalik. Loodan ühel päeval isegi osata oma lahinguid targemalt valida. On ju vana tõde, et kui koguaeg skandaalitseda, loobuvad inimesed sind kuulamast, kui aga harva kõvem sõna sekka poetada, jääb tuba vaikseks, et kuulda, mis sul öelda on

Spiraalikäänud

Elu käib justkui spiraali mööda. Kõik perioodid korduvad nagu mood ja kõik vaimustused käivad suurte buumidena. Nii nagu emapalga tekkimisega tabas meie äbariku iibega kodumaad tohutu beebibuum, tabab ka uute suhete algus ja lahkuminek meid samalaadsete nakkuslainetena. Ka ajakirjandusest jooksevad läbi samasugused tsüklid – ühel hetkel on kõik esikaaned valgetes kleitides, teisel suurte kõhtudega, kolmandal käristatud südametega. Ja just see viimane, käristatud südamete aeg, paistab praegu hoovihmana päriselu ja pärisinimeste suhteid tabavat.

Ka mina kogu oma romantikahõngulise eluvaate juures ei ole nii naiivne, et arvaks, alguse suur ja punane, meid tervenisti ahnelt alla kugistav armastus jääbki sellisel samasugusel, hingesoppe värahtaval kombel kestma. Mina usun armastuse muutumisse. Muundumisse, oleks vist õigem öelda. Usun, et ärevusvärinatest saab ühtlane, tuline soojus, mille paistel õdusalt enne kütteperioodi algust hilissügisele omaseid olematuid soojakraade nautida.

Usun, et igas suhtes on kriise ja et kõige elutähtsaga käib kaasa teatav hulk pisaraid. Mida ma aga keeldun uskumast, on see, et armastus võib lihtsalt otsa saada või üle minna. Arvan sellistel puhkudel jonnakalt, et ju õiget armastust ei oodatud ära ja see, mis läbi sai, oli suutmine tunnet enda jaoks tõeliseks mõelda. Usun, õigus jääb neile, kes ütlevad, et enamik inimesi ei oska armastusel, armumisel, kirel ja meeldimisel vahet teha.

Pealkirjadest võib lugeda napilt kahekümneaastaste emakssaamisest ja sellest, kuidas vaevu kolmekümnesed või varsti kolmekümneseks saajad teatavad kindlalt, et lapsed on elu mõte ja kui sul kolmekümnendaks eluaastaks lapsi ei ole, kukud justkui imelike inimeste kasti, kes oma elu valesti elavad ja kelle prioriteedid panevad silmi pööritama. Värsked emad unustavad pahatihti need unistused ja ambitsioonid, mis neil endil enne emaks saamist olid, ja maasse sõtkutakse kõik, kes väidavad, et on õnnelikud oma praeguses, lastetus hetkes. Olen nõus, et lapse saamine muudab eluvaateid ja annab hoopis uued perspektiivid, ent kas pole see nii nagu dieetidega – ei saa kuulutada maailma parimaks dieediks Atkinsi oma, kui teisi proovinudki ei ole, rääkimata sellest, et erinevatele inimestele sobivad erinevad lahendused. Propaganda on üks salakaval ja ohtlik asi.

Avastus, et võin ühe käe sõrmedel üles lugeda oma sõbrannad, kes on praeguseni oma esimese lapse isaga koos (sealjuures sõrmi jääb üle), pani mind sügavalt kahtlema, kas esimese beebibuumiga emaks saamine on ikka kõige arukam. Me ei ela ammu enam ajal, kus iga naine ühe lapse vabalt ka üksi üles kasvatada jõuab. Ehk jõuakski, aga nutvale lapsele on raske selgeks teha, miks mingid asjad on kõigil teistel olemas, aga temal mitte. Rääkimata sellest, et mõned naised ei sobigi emaks. Nii küüniline kui ma seda öeldes ka ei tundu.

Vaadates kõrvalt viimaste lahkuminekute majanduslikku traagikat ja nähes täiskasvanud naisi, lapsed näpus, end töötute ja kodututena leidmast, ei saa vältida mõtet, et selle pereloomise kiire asjaga aega on. Muidugi on lihtne leida oma koht siinse pilvise taeva all kellegi naiseks olemise kaudu, ent vähesed meist lahutavad nagu Tiina Mõis või Margit Hakomaa. Veel enam, kui veel enne abieluranda jõudmist on oma suures kiires armastuses jõutud hoopis suhtekaridele, kust surmahaavadega südames oma viimast väärikuseraasu säilitada püüdes üksi edasi tuleb roomata, on lahkuminek maailmalõpu sarnane ja toetust ei mõista isegi kohus.

Mõned ütlevad, et tänapäeval tuleb lahkumineku otsus liiga kergekäeliselt, ent sama kergekäeliselt tuleb sageli ka otsus kokku kolida. Justkui see oleks kuidagi vähem tähtis või vähem suur asi. Justkui vanus või sõbrannade perekonnaseis oleksid need, mille järgi otsustada. Ja kriisid jõuavad seetõttu suhetesse järjest varem. Olen kuulnud vanemaid inimesi tagantjärele rääkimas, et kümnes kooseluaasta on kõige raskem, ent kaduvväike osa tänastest noortest oskab sõna sekka öelda, sest suhete eluiga kipub kümnest aastast peaaegu poole lühem olema.

Uudis järjekordsest ootamatust armastuselõpust peas vasardamas, mõtlen, et väga tähtis on suhtes võimalikult palju häid tundeid meelde jätta. Neid mõttega tunda ja kalli inimese käte vahel endale valjult öelda, siin ja praegu olen ma õnnelik. Jätta teine inimene kohe alguses endale meelde kõiges selles, mis sind armuma ja armastama on pannud. Jätta meelde need liblikad, mis alguse rõõmuskirevaks tegid, et hiljem, enne suhtele käega löömist, saaks nende samade liblikate pealt vaadata, kuhu ollakse jõudnud ja kui palju on koosoldud aeg väärt.

Kelle jalas on püksid?

Pidulikel üritustel ja ballidel on ka kõige teksapüksilembelisemad naised ilusates, uhketes kleitides ja mehed on eranditult frakkides või ülikondades, ükskõik, kelle jalas on püksid kodus. On otsekui kirjutamata reegel, et presidendiballile naisel pükskostüümis minna ei sobi. See kleidipidulikkus on ilmselt jäänud aegadest, kui naised kandsidki ainult kleite ja seelikuid. Tänapäeval on aga seelikukandjaid ja seelikukandmist üha vähem ja vähem.
Ei, minust ei ole etteheitjat kõpskingade või minide suhtes, minu garderoobist leiab peaaegu et ainult pükse, aga muus osas olen küll Naine, suure algustähega. Suhetelt ootan traditsioonilisust, mille kohaselt mees võtab naise, mitte naine ei võta meest, ja tähtsad otsused jätan hea meelega mehe otsustada. Paraku on koos muude õigustega, mis naised meestelt võrdõiguslikkuse ja jumal teab milliste muude loosungite all välja on võidelnud, suurem osa naisi hakanud ka mehi moodsalt ise võtma ja pereelus ohje kindlakäeliselt enda pihku haarama.
Üks vallaline sõber põhjendas mulle, miks ta kunagi ööklubides ilusaid tüdrukuid tantsima ei võta, nagu džentelman seda teeks, ja nendega ise tutvust sobitama ei lähe. Nimelt kui piisavalt kaua ühe koha peal seista, siis kõik need ilusad tüdrukud käivat sinust ise viis ringi mööda ja see, kellele lubavalt naeratada, hüppavat kohe ise juurde. Lasin tal seda tõestada end temast veidi eemale mugavalt sisse seades. Tõepoolest, viieteistkümne minuti jooksul käis tema juures jutustamas kolm tütarlast. Ma ei taha öelda, et nii kui kena mees ruumi astub, joostakse ta pikali, sest tolleks hetkeks oli pidu juba täies hoos ja need viis ringi möödakõndimist olid juba tehtud, kuid ometi tundsin vajadust oma kokteilis alkoholi osakaalu suurendamise järele. Sain hoobilt aru, mida mõeldakse lause all, et ma küll usaldan oma meest, aga ei usalda teisi naisi.
Paraku on ikka nii, et ühe suhte lõpp kipub teise algusega kattuma, ent see, kuidas need kattuvad, on teinekord päris hirmuäratav. Uued pruudid kihutavad oma silmarõõmu taga otsides mööda linna või teevad auringe ümber viimase maja, ise ahnelt akendest sisse vaadates, kuni elukaaslasel või abikaasal mõõt täis saab ja mees, kõik oma seitse asja näpus, välja visatakse. Ühtpidi võit mõlemale naisele – üks võidab normaalse elu, teine saab oma unelmate mehe. Teistpidi jällegi... kes tahab meest, kes on nii võetav, et iga järgmine võib samu ja veel nupukamaid trikke kasutades ta omakorda üle võtta? Alati on ju olemas veel ilusamaid, veel nooremaid ja veel kavalamaid naisi.
Ka toimivaid suhteid on mõnikord omamoodi naljakas või võõrastav kõrvalt vaadata. Mees koristab, teeb süüa, viib lapsed lasteaeda ja toob nad sealt ära, palgapäeval annab kõik hinge taga peituva naisele ning küsib ise koolilapse kombel taskuraha. Rääkimata sellest, et kui sõpradega välja minna tahetakse, siis selleks ei julge isegi luba küsida ning mõte maetakse kodurahu huvides juba eos. Ja mõnes suhtes on kõik igapäevased asjad küll tavalised, aga kui on otsustamise aeg, ütleb viimase sõna naine. Isegi siis, kui see on mehe soovidele risti vastu. Oleme alati sõbrannadega selliste suhete kohta muigega öelnud, et need elud püsivad koos puhtast hirmust – mees kardab kodus peksa saada.
Eks igasuguse võimuga on see häda, et mõned kipuvad seda kuritarvitama, teised annavad oma aga liiga kergelt käest. Võimutasakaal suhetes kaldub ikka veidi rohkem ühele või teisele poole. Segamini löödud soorollid teevad aga suhte alustamise vahel sõnulseletamatult raskeks. Enda kohta suhtes on raske üles leida ja ülesandeid keeruline ära tunda. Teise suhtes tekkinud ootused ja nendele vastamine või vastamata jätmine tekitavad rohkelt küsimusi eriti siis, kui kokku satuvad kaks inimest, kes mõlemad hea meelega ohjad enda käest ära annaks.
Mõtlen, kas elu ei oleks miljon korda lihtsam ja selgem, kui naised jääksid Naisteks ja mehed oleksid Mehed. Ka pükskostüümis ja teksades, poisipea ja ambitsioonidega on ju võimalik naine olla. Lasta end poputada ja endal järel joosta. Nagu siis, kui muru oli rohelisem, taevas sinisem ja õhk puhtam, printsid laulsid ühele põlvele laskunult oma südamedaami akna all serenaade ja naised tundsid, et nad on pingutust väärt. Mehed teadsid, mida neilt oodatakse, ja naised teadsid, mida oodata. Mitte nagu tänapäeval, kui suhtemustrid tõelist džunglit meenutavad, kus ainult kõige visamad ja kõige tugevamad ellu jäävad.

Sõbrannad ja suhted

Sõbrannadel on naise elus suur tähtsus. Tänu neile sumbub nii mõnigi kodusõda juba eos ja just nemad aitavad meil mõnikord end kõrvalt näha, kui see hädavajalikuks osutub. Aga võib ka juhtuda, et sõbranna arusaam suhetest ja elust on nii kardinaalselt erinev meie endi omast, et heasoovlikud tähelepanekud teevad rohkem kahju kui kasu. Eriti teravaks võib muutuda konflikt sõbrannade vahel, kui kriitikanoolte ette jääb usaldus. Ei ole keegi meist nii enesekindel või nii kindel oma suhtes, et suudab jääda õõnestamistele täiesti immuunseks.

Peame endalt küsima, kust läheb piir konstruktiivse ja destruktiivse kriitika vahelt. Kes teab, kas ma isegi olen kogu oma sõbrannatamise juures selle piiri õigesse kohta tõmmanud. Lähedastele soovitakse ikka parimat ja pean tahes-tahtmata kahtlema, mitu väga head peigmehekandidaati on aja jooksul maha laidetud põhjusel, et nad lihtsalt ei tundu piisavalt head olevat. Oleme kõik kuulnud filmides öeldavat, et kellegi sõbrad või perekond on olnud suhtele kirstunaelakas, aga harva suudetakse selliseid lugusid pärisellu ümber tõsta ja märgata, et ollakse ise need armutud kiilulööjad või mürgivihma alla jääjad. Eriti raske on enda põhimõtteid või oma suhet kaitsta siis, kui koosolemine on alles küllaltki värske ning suhe ei ole jõudnud veel ennast tõestada.

Olen mõelnud, et suhte püsimajäämise jaoks on vajalik kõik arenguetapid rahulikult läbi käia ja igaühest neist midagi õppida. Nii suhtun suhtealgustesse koos selle käest-kinni-käimise perioodiga kui aega, mis on mõeldud teise inimese olemasoluga harjumiseks ja arvestama õppimiseks, et ühel päeval ühise katuse alla jõudes oleks lihtne koos olla. See on aeg, mis kulub usalduse tekkimisele, sest täiskasvanud ei suuda lapse kombel uut inimest oma elus kohe täielikult usaldada. Täiskasvanute maailmas on usalduse leidmine ja hoidmine justkui õhkõrnal jääl käimine ning mõnikord variseb suure vaevaga ehitatud tulevikuloss tobeda arusaamatuse tõttu kokku ja tuleb ehitamist kivi kivi haaval otsast alata.

Suurem osa petmisi ja reeturlust, mis on plaanitud küll läbipaistmatu saladuseteki alla jääma, tuleb enamasti ilmsiks sellega, et keegi nägi kedagi kuskil, kus ta olema ei pidanud, ja kellegagi, kellest keegi midagi ei tea. Mängu tulevad kolmandad ja neljandad inimesed ja lõpuks kõikidest juttudest jõuab õigetesse valedesse kõrvadesse nii neid, mis tõele vastavad, kui ka neid, mis suures rääkimisvajaduses juurde on mõeldud. Nendel sõbrannalikel rääkimistel ja ettekandmistel on oma pahupool. Alati ei ole asjad nii, nagu eemalt vaadates võib paista. Igaüks meist võiks sellest rääkima jäädagi, kui vale mulje võime endast võõrastele jätta või kui valesti võib aru saada asjadest ja olukordadest, mille konteksti ei teata. Mõtlen õudusega Simone Weili sõnadele, et kujutlusvõime ja väljamõeldised moodustavad üle kolmveerandi meie tõelisest elust. Nii peamegi endilt küsima, kas päris kõike on ikka mõtet edasi rääkida.

Tihtipeale kuuleme kommentaare, mille alatoon jõuab meieni vaenulikumalt kui vihmapilved keset rannailma, kuigi nende kommentaaride sisu võib olla tühjaks taustamüraks. Kui mängus on armastus, on raske mitte võtta isiklikult kõike seda, mille peale muul ajal üks närv ka ei liiguks. Selle teadmise juures, seda arvestades ja ise kogenud olles, jääb mulle arusaamatuks, miks inimese jaoks kõige õnnelikumal ajal on just need kõige lähedasemad sageli nendeks õõnestajateks, kes kipuvad viskama sapiseid remarke ja omal võib-olla isegi pahaaimamatul moel peale suruma enda elustiili või suhtetõekspidamisi.

Kogu sõbrannatamise juures, mulle tundub, on kaduma läinud headel aegadel toeks olemise soov, justkui õnnetunnet ei olekski vaja aidata hoida. Ka kõige isetumad meist unustavad mõnikord, et eriti kui tähelepanu keskmesse on sätitud tunded, on seda, mis teise õnnelikuks teeb, võimatu kõrvalt õiglaselt hinnata. Ja esimest korda elus ma mõtlen, et hea sõbranna ei olegi nii lihtne olla, on ju südameasjades imekerge kogemata haiget teha.

Olemisvabadus

Viimasel ajal olen palju mõelnud erinevate vabaduste peale. Vabaduste peale, mida oma igapäevas enam tähele ei pane. Eriti aga sellele ühele vabadusele, mida kõige rohkem rõhutatakse, ent millest kõige raskem on kinni hoida. Vabadusele olla täpselt see, kes sa ise olla tahad, ja elada täpselt sellist elu, nagu sinu südamerahu nõuab.
Lugesin just hiljuti tütarlapsest, kes kuueteistkümne aasta vanuselt vanematekodust lahkus, oma nime ära muutis ja on sellest ajast alates elanud tõelise maailmakodanikuna, olles töötanud muu hulgas nii populaarse ajakirja kolumnistina, nagu seda on Cosmopolitan, ja seda ei saa just paljud 21aastased enda kohta öelda. Tegemist on tüdrukuga, kes on elult võtnud kõik, mida hing ihkab, ja saanud kauba peale mitme elu jagu arukust ning kogemusi. Mind pani aga mõtlema tema elufilosoofia, mille järgi iga inimene võib igal ajahetkel iseennast uuesti luua ja kujundada oma elu täpselt selliseks, nagu ise heaks arvab. Mõistagi on juttu ka sellest, et tema päev algab enne päikesetõusu ja lõpeb siis, kui ta väsimusest jala pealt maha kukub, nii et ma omaette kalkuleerisin vabakutselise tööpäeva keskeltläbi kahekümnetunniseks, aga eks kõigel on oma hind...
Olen alati mõelnud, et oleme ühiskonna ohvrid. Ostame trendirõivaid, mis paljudele meist isegi ei sobi, ja disaintehnikat, mille võimalustest kasutame heal juhul kübemeid, moodsat mööblit, mis on täpselt samasugune nagu vastasmajas elavatel naabritel, ja tulevikuautosid, mis reklaami sõnul on tulevik ka homme. Ent millal iial on asjad inimese õnnelikuks teinud, kui välja arvata esimene Barbie-nukk lapsepõlves?
Suur vaev on õppida vahet tegema oma tahtmiste ja oma vajaduste vahel. See on ka põhjus, miks tihtipeale raha ei tee rikkaks, mood ei tee ilusaks ega rahu pole rahulik. Oma tegelike vajadustega on lihtne kontakti kaotada, nagu ka iseennast on mõnikord lihtne ära kaotada. Tarbimist täis maailmas on peaaegu võimatu leida rikkus, ilu ja rahu iseenda seest, vaatamata sellele, et pea igas aforismiraamatus on omat moodi kirjas mõte, et seda, mis elus midagi väärt on, ei ole võimalik asjadesse ega rahanumbritesse ümber arvutada.
Arvatakse, et ennast muuta on raske. Tegelikult on raske hoopis iseendaks jääda. Olla see ainus, kes kannab punast, kui moevärviks on parasjagu roheline, ja teha ainult seda, mis silmad särama paneb. Tunda õnne ka siis, kui tegelikult on pigem nigelad ajad. George Michael on öelnud, et enda vastu tuleb hea olla, sest keegi teine ei suuda meid õnnelikuks teha. Paraku enamik ei oska ise ennast õnne poole aidata. Mulle tundub, et inimesed ei tunne ennast, neil ei ole sageli õrna aimugi, mida nad oma eluga peale hakata tahaksid. Elu on lihtsalt ise läinud ja läbi juhuste ja järeleandmiste ollakse jõudnud oma tänasesse päeva, mille keskpunktiks on selle kuidagimoodi õhtusse ponnistamine.
Saatus olevat eesmärgikindlus. Nii mõtlen, et kõige kindlam oleks võtta paberileht, panna kirja oma unistused ja südamesoovid ning kui nimekiri on valmis, see üle lugeda ja punkt punkti haaval läbi mõelda, mida selle või teise unistuse täitmiseks tegema peaks. Just nimelt, unistusi tuleb täita, mitte nende täitumist oodata. Ja alustama peaks homse asemel täna.
Ma ei usu, et tööd tehes erilist armastust oodata on, nagu vanasõnad lubavad, aga seda usun ma küll, et inimene suudab saavutada kõik, mille nimel ta on valmis kõvasti tööd tegema ja vaeva nägema. See on nagu pärast laste sündi supervormi tagasi saamine – kui sa seda tõeliselt tahad, sa näed vaeva, pingutad, ületad iseennast ja lõpuks on see iga higipisarat väärt, kui heleroosas lootuses kappi paremaid päevi ootama jäetud diskopüksid uuesti jalga tõmmata õnnestub. Samasugust julgust, tahtmist ja pealehakkamist läheb vaja, et õppida selgeks uus amet või pakkida kohver ja kolida kuhugi kaugele. Et lasta oma pikad juuksed lõigata poisipeaks või asendada kõpskingad ketsidega. Et olla iseenda boss ja peremees. Võtab julgust olla Mina ja meeles pidada, et elu on valikuvabaduste jada.

Suhtereeglid

Augustikuu. Puhkuse rannailmadesse lõigatakse viieteistkraadine vihma ladistav auk ja poelettide vahele tekivad kooliasjade kastid, nii et meigieemalduspadjakesteni jõudmiseks tuleb üle joonistusplokkide, pintslite ja värvipottide turnida. Kogu selle läheneva esimese septembriga olen hakanud mõtlema, milliseid elu- ja suhtetarkusi me koolist kaasa oleme saanud. Kool olevat ju see koht, mis meid iseseisvaks eluks ette valmistab, ja alati on iseseisev elu olnud mõeldud elamiseks perena.

Igal mängul on omad reeglid. Väidetavalt ka sellel kohtamismängul, mille abil terad sõkaldest eraldatakse ja vigaste peigmeeste hordidest printsid valgetel laevadel pinnale ulpima jäävad. Suhtereeglid on aga pähkel isegi targematele. Raamatukoguriiulite vahelt võib leida sadu suhteõpikuid, mis erinevate nippidega filmisuhteid ellu puhuda aitavad ja koolitavad meid teemadel, millest koolis ei räägitud. Kusagil enda ja oma sõprade-tuttavate suhterägastikus püüame mõttes tähtsatena näivatele asjadele erkroosa markeriga joone alla tõmmata, nagu kunagi ajalookonspektis nimedele ja aastaarvudele kriipse alla veetud sai, ent kui matemaatikas on samadel võrranditel erinevates vihikutes samad vastused, siis armastuse õppetunnid näivad igaühele erinevaid lauseid elukonspekti kirjutavat.

Öeldakse, et millised on su sõbrad, selline oled sa ka ise. Oma sõpruskonnale pilku heites pean aga ütlema, et me kõik oleme värvikad, ent igaüks omal moel. Ja nii palju kui on meid, nii palju on ka vestlustes erinevaid arvamusi. Kõigi suhtelood algavad erinevalt ning neil on erinev kulg. Nii on iga naisteõhtu vaieldamatult parimaks osaks võimalus visata maailmale kümmekond või rohkemgi erinevat pilku, vaadelda suhteid ja inimesi hoopis uute nurkade alt. Avastades aga, et meie suhtumine kõige lihtsamatesse tõdedessegi on kardinaalselt erinev, jään mõtlema, kas on üldse olemas selline Hea Suhe, mis on kõigi jaoks üheselt sobiv nagu naistele klassikaline väike must kleit. Kas saamegi üldse hea suhte olemuse punktide haaval paberile panna, laduda suhte erinevad etapid tulpa, olles neile kestvusaja taha sulgudesse kirjutanud, ja öelda, millised on suhte tekkimise või loomise eeldused.

Võttis aega sadakond vaidlust samal teemal ja vastuargumentidest tulvil, ent teema suhtes apaatseks muutunud sõbranna, et taibata – meie vajadused on sama erinevad, kui on seda tuhast tõusev tulilind ja sinna hääbuv sigarett. Üks meist soovib, et igal õhtul, ka raske tööpäeva lõpus, ootaks teda kodus tegevusplaan, milles ennast ümber lülitada ja seljataha jääv päev unustada. Teine tahab rahu ja vaikust ja diivanipehmustesse vajuda, olgu ta seal siis üksi, kellegi kaisus või hoopis ise kedagi kaissu haarates. Kolmas sukeldub raamatutesse, millede peategelastest saab teatavas mõttes enda alter ego ja ainus võimalus elukaaslasel end sellesse pilti maalida on pakkuda midagi, mis näib tulevat otse ridade vahelt.

Mõnes suhtes ollakse teadmisega, et see suhe on siin ja praegu. Elatakse usus, et kõige õigem armastus on paari elukaaslase kaugusel, nagu on ideaalkaal mandlieemalduse või kõhugripi kaugusel. Jättes nii Doris Karevale õiguse, kui ta kirjutas, et armastus ei ole tunne, vaid on olemise viis. Ja samal ajal kui üks on suurima heameelega vallaline, kuni suure armastuse tuules altari ees südamed kokku seotakse, on teine parema meelega suhtes, olgugi siis, et teadlikult ajutises.

Mõni suhe on aga tutvumise hetkest alates mõeldud kestma kuni surmani ja kauemgi veel. Mõni armastus lihtsalt on suurem kui elu ja selle kandmine aastatest aastakümnetesse ning sealt igavikku ei pruugi alati tähendada otseteid, mis hea asfaltiga kaetud ja ladusaks läbi elu kihutamiseks mõeldud. Mõnikord tuleb sumbata läbi sopa, jääda kinni, võidelda iseendaga, ära eksida, uuesti õige teeots kätte leida ja alles siis, pärast hunnikut vintsutusi, edasi lennata esimeses klassis, šampanjapokaal näpus, kuni elupäevapaagist mõlemal mootoril kogu kütus otsa saab.

Suur tass kohvi joodud ja seejärel jõhvikajäätis söödud, jõuan järeldusele: suhtereegleid ei ole olemas. On elureegel, mis käseb meil olla õnnelik, ja iga inimese jaoks on ülimaks õnneks erinev valem. Ei ole olemas suuremat vedamist kui leida oma ellu inimesed, kelle valemid sinu omadega nii paljus kattuvad, et mängleva kergusega, lihtsalt olles, on võimalik iseend ja teineteist õnnelikuks teha. Ilma et keegi oma skeptilisuses või teisitimõtlemises meid meie tunnetest välja rääkima hakkaks.

Õnne ja oskust iseennast kõrvalt näha

Ka kõige paremat naist tabavad aeg-ajalt täiesti ootamatult kohutavad õudused: lemmikteksad näitavad esimesi vanadussurma ilminguid, kõige sobivam huuleläige võetakse tootmiselt maha, sest see pole enam IN ja peale rohkeid dieete ning tippspordi kogust trenne tuleb tunnistada, et on saavutatud piir, kust kaalunumber enam allapoole ei liigu. Need on katastroofid, mille üle meil puudub kontroll. Süüdi on aeg, mood ja vanus. Mõnikord tuleb aga silmitsi seista hoopis uutmoodi õudusega, kus süüdistada saab ainult iseennast.
Pirtsakaks printsessiks olemisel on omad hüved. Sinu tähelepanu eest võideldakse, sind kantakse kätel, meelitatakse ja keelitatakse. Oma võlu on ka selle juurde kuuluvas mossitamises ja kapriisides, millega kõik soovid täidetud saavad, justkui oleks kuldkala oma soovilimiiti kolme pealt oluliselt suuremaks kergitanud – pakkumise ja nõudluse seadus. Pidu saab aga silmapilkselt läbi, kui kohtad kedagi, kellele tahaks lapseliku siirusega pai teha, kaissu pugeda, ja mis kõige üllatavam – kedagi, kelle heaolu muutub enda omast tähtsamaks. Kui kohtad kedagi, keda tahad hoida.
Vastab tõele, et kõik suhted on erinevad, ent sellele vaatamata tunneme vääramatult ära selle õige inimese. Ja kui kahtled, on tegelikult vastus EI. Enda ümber ringi vaadates tuleb tunnistada, vähestel on õnnestunud oma südame teine pool leida, ja mõistes, kui suure imega on tegu, asetub õlgadele kummalist sorti raskus. Surve. Ühtäkki ei ole ruumi ühekski veaks ega eksimuseks, sest ülesanne õiget inimest hoida muutub elu ja surma küsimuseks. Aga nagu üks osa inimestest ei saa iial olla arstid, kuna nad tarduvad verd nähes, võib juhtuda, et ise tardud taibates, et oled leidnud midagi, mis jääb enamikule kättesaamatuks.
On omamoodi pettumus avastada, et isegi siis, kui suhtes on kaks intelligentset inimest, on raske hoida tasakaalu. Seda õiget balanssi andmise ja võtmise vahel. Imekerge on tekkima sissetallatud rada, mida mööda käies üks ainult annab ja teine ainult võtab. Alati ju võtab üks teisel käest kinni, peaaegu kunagi ei sirutu käed vastastikku ühekorraga. On nii lihtne vaimustuda teadmisest, et oled leidnud kellegi, kes sinu pärast pingutab, esimesena käe välja sirutab. On lihtne lasta end ilusatest sõnadest ja žestidest otsekui pilvedel läbi päevade kanda, kuni ühel õhtul veini rüübates taipad – aga võib-olla mina ei anna midagi vastu. Mina ei tee ju ühtegi žesti, mina ei helista, mina ei kirjuta, mina ei siruta esimesena kätt...
Mõnikord on ootamatult raske oma tegudes olla „meie“, samal ajal kui rääkides see sõna võib-olla liigagi kergelt üle huulte tuleb. Nagu on lihtne teha plaane teemal, kus tahame viie või kümne aasta pärast olla, millisel ametikohal, millises linnas, millises majas või korteris. Teostamise pool on hoopis raskem. Kuidas aga jõuda suhtes punktist A punkti B? Veel enam, ajast A aega B. Suhtes rändamise jaoks ei ole ühtegi abistavat teedekaarti. Tee, mis sobib ühele, ei pruugi sobida teisele, sest usun, et Lev Tolstoi perede kohta öeldud lause kehtib ka suhete puhul – õnnelikud pered on kõik ühtmoodi õnnelikud, õnnetud pered on aga õnnetud igaüks omal moel. Võib-olla alati ei ole õige üheksa korda mõõta ja ükskord lõigata. Ehk on mõnikord vaja pea ees hüpata ka siis, kui vesi on sogane ja põhja ei näe. Usaldada oma südant ja uskuda, et see vesi meid kannab, et põhjatult avamerelt kullaliivasele rannale loksuda.
Võtab suurel hulgal tahtmist ja viitsimist suutmaks mõista teist inimest. Mõista, mida meilt oodatakse. Vahel tuleb otsida ka heale põhjendust, ent kõik hea on suhtes tavaliselt iseenesestmõistetav. Sattudes naisena kokku mehega, kes näib otsekui muinasjuttudest päriselu vormivat, on nii lihtne eneselegi märkamatult jääda oma suhtes kõrvaltvaatajaks. Kellekski, kes laseb sündmustel toimuda enda ümber, selle asemel et nautida elu nende sees.
Nii leian end otsast alustamast. Keset päeva, keset nädalat, keset puhkust, keset suhtlemist, ja pean ise ennast vapraks, sest vähestel on julgust muutusteks. Väga vähestel on julgust tunnistada, et mina ise olen midagi tegemata jätnud, sest lihtsam on süüdistada teist. Ometi, ainult iseenda vigu tunnistades saab võimalikuks parem homne. Parem, kui tahta oskame.

Uskuda, uskuda, uskuda...

Olen emotsioonikütt. Nii nagu ahelsuitsetaja tõstab hulgilaos käies ostukärru ploki sigarette, et kodused varud otsa ei lõpeks, püüan mina oma tundevarulad kogu aeg pilgeni täis hoida. Üha raskem on aga leida kohti ja tegevusi, mis ülevalt head olemist ja enesetunnet pakuks. Kuna minu sõbranna on parasjagu kultuuri otsinguil, siis ühildasime oma teekonnad ja põgenesime kauaoodatud kuumade suveilmade eest jahedate kirikuseinte vahele keskpäevasele palvusele. Läksin uurima, kas jumalalähedust tänapäeval eksisteerib ja kas inimesed üldse enam millessegi usuvad.

Mäletan lapsepõlvest põgusaid kirikus käimisi ja et juba uksest sisse astudes läks olemine kergeks, justkui selle katuse all ei pääseks ükski mure minuni. Nüüd aga, hunnik aastaid hiljem, olid asjalood vastupidi. Esimese emotsioonina tundsin teatavat silmakirjalikkust, sest ma ei julgeks küll käsi piiblil vanduda, et olen religioosne. Arvan, et minu kohta võib pigem öelda spirituaalne... Ja oma spirituaalse hingega tundsin end Jaani kiriku puupingil peaaegu liikumatult keskpäevast palvust kuulates riigireeturi ja massimõrvari ristsugutisena. Peas vasardas mõte, kas see minust lugupidamatu ei ole, et eksinud lambukesena olen osa saamas millestki, mis paljude inimeste jaoks on pühamast püham.

Kui avastasin, et oleme peale kirikuõpetaja pühakojas ainsad hingelised, hakkasin kohe pabistama, ega palvus nii üldse ära jää. Nagu trenn jääb ära, kui piisavat arvu aeroobikuid saalis ei ole. Sõbranna muigas seepeale, et vaevalt see rahvale mõeldud vaatemäng on, pigem ikka jumalale. Olles mõttes kirikust meelelahutusasutuse teinud ja kirikuõpetajasse kui ettekandjasse suhtunud, kellel on tööd vaid siis, kui maja rahvast täis, tundsin häbi. Üllatavalt raske on oma suhtumist ja eelarvamusi ukse taha jätta. Meeles pidada, et on kohti, kuhu maailma kaasa ei võeta.

Tagasi lõõmava päikse kätte astudes ja telefoni uuesti sisse lülitades vahetasime esimesed muljed. Sain kaasa noogutada tõdemusele, et tänapäeval on äärmiselt raske uskuda, sest tundub, et keegi teine ei usu. Olen endaski veidi pettunud, et suudan südamekerguse leida kangapoes kuldniitidega kaunistatud roosat kostüümiriiet nähes, selle asemel et tunda kergust pühaduses. Olen mures, et õndsus peitub pigem Catwalki kohviku marja-puruvormis kui armulauasakramendis.

Ühtpidi ei saa inimestele pahaks panna, et kirikusaalid on sageli tühjad. Tänapäeva maailmas on ohtlik leida usk ja pidepunkt väljaspool iseennast, sest nii mõnigi uudne pühakoda on oma uksed esimeste aastate hiilgusele vaatamata nüüdseks kinni pannud, seda ümbritsev aed on heina kasvanud ja kohas, kus alati keegi või miski sind avasüli ootama peaks, valitseb mahajäetus. Uskuda teise inimesse ja siduda oma tasakaal tema külge, nagu keerdub ronitaim ümber toe, on lausa hukatuslik, sest iial ei tea, millal see tugi ära tõmmatakse või kas raskused ei taba meid just siis, kui kriisikontakt on väljaspool levi teeninduspiirkonda.

Võib-olla ongi nii, et religioon on meie elust kadunud. Et kõik pühad, mis algselt on olnud kirikupühad, on nüüd uue usundi – tarbimise – päralt. Uskumisega on aga hoopis keerulisemad lood. Enamik inimesi tahab millessegi uskuda, ent vähesed on leidnud midagi nii püsivat, et sellest on lihtne kinni hoida nii heas kui halvas. Midagi jumalasarnast – müstilist ja silmale nähtamatut, mille olemasolu ei ole võimalik teaduse nippidega tõestada. Midagi sellist, mida saavad tunda ainult need väljavalitud, kes on piisavalt suure südamega.

Vannun endale kerge hingevärinaga, et mina usun armastusse. Usun, sest armastust on ju vähemalt sama palju erinevaid sorte kui maiustusi kommipoes ja elus on alati armastust. Nii leidsin ülevaimad emotsioonid selleks nädalaks hoopis kõrvetavas õhtupäikses väikevennaga jalgpalli mängides ning oma kallite lähedaste ja ristitütrega terrassil grillides. Armastus lähedaste vastu on killuke õndsust igas päevas – see on mootor, mis aitab igal hommikul uue jõuga edasi minna ja igal õhtul lülitab meid maailmast välja, lastes kõikidel muredel me õlgadelt kukkuda ning kaugustesse voolata.

Ilu ainult vallalistele?

Suvi toob alati linnapilti kõige ilusama moe, kõige ärevamad soengud ja kõige rohkem naeratusi. Ühtäkki ei küsi õrnroosad kangad kandjalt vanust; huuleläiked, päiksepuuder ja lauvärvid sillerdavad nägudel, justkui oleks linn täis liikuvaid lõuendeid, millele on pritsitud kõige kirevamaid ja säravamaid värve. Mõtlen, et hea on olla naine. See annab nii palju vabadust iseend ja ümbritsevat kaunimaks muuta. Imestan siiralt, et üks osa naisi loobub vabatahtlikult privileegist olla heas mõttes edev, ja see tundub mulle omamoodi naiselikkusest loobumisena.

Inimene armastab ilu kõikjal enda ümber. Nii oma kodus pärlipuruga kaetud tapeeti seinale sobitades kui endale uut autot valides, garderoobi komplekteerides või oma lapsele lillelisi patsikumme juustesse sättides. Vajadus ilu järele asetab igal pühapäeval värsked lõikelilled hommikusöögilauale, kastab päikse poole sirutuvaid potililli ning raamib fotoateljees klõpsatud ja kohendatud pildi seinale. Ilust üksi küll ei piisa, kuid see on vaieldamatult täiuse üks osa. Maagiline komponent, mis köidab pilke, loob võimalusi, lisab armsust ja hingestatust. Isegi toidupoes tomateid valides tõstame ostukorvi ilusaimad, rääkimata sellest, et õhtul välja minnes paneme selga just need riided, mis meid kõige sihvakamana lasevad näida.

Olen alati imetlenud naisi, kes neljakümnendates või viiekümnendates eluaastates teevad silmad ette ükskõik millisele kahekümnendates preilile nii oma sportliku figuuri, võrratult maitsekate riiete kui silmapaistvalt hoolitsetud soengu, maniküüri ja meigiga. Tundub lausa uskumatu, et nii mõnigi neist on kolme lapse ema, kellest vanimad juba pesastki välja lennanud. Olen mõelnud, kas kunagi tuleb päev, millal nad ei kammi oma juukseid soengusse, ei tõmba läiget huultele ega vali oma kapist peenelt stiilset rõivakomplekti, et kodust välja minna. Olen endalt küsinud, kas mina suudan kahekümne aasta pärast näha välja parem kui täna.

Minu jaoks on küllaltki kummaline, et üks osa naisi peab enda eest hoolitsemist vallaliste pärusmaaks ja peibutustrikiks ning koosellu või abiellu jõudes ühtegi otsa saanud meigitarvet uuega ei asenda. Mõni neist leiab emaks saades, et oma lapse jaoks ollakse niikuinii kõige ilusam. Ometi mina kui ilusa ema omanik mäletan lapsepõlvest, kuidas sõbrannad ja koolikaaslased mind kadestasid, et mul nii ilus ema on ja soovisid, et ka nende emad sama ilusad oleks – selle järgi otsustades ei ole lapse heakskiit sugugi iseenesestmõistetav, vaid tuleb välja teenida. Olen enda jaoks mõelnud, et nende, enda eest hoolitsemisest loobunud naiste, abikaasad ja elukaaslased ongi need, kelle silmad iga mööduva siresäärse neidise peale kilama löövad. Et nende mehed ongi need abielumehed, kes otsivad ööklubis iga hinna eest selliste naiste seltsi, kes veel „viitsivad“. Ja kui majas on lahkuminek, ei suudeta näha, et mehe uus lemmik on selline, nagu naine ise oli suhte alguses – siis, kui ripsmetušši ja silmapliiatsi kasutamine veel ei murdnud konti.

Vanemaks jäädes mängivad välimuse juures tähtsat rolli geenid, olen nõus. Tean, et ühe jaoks on saledama joone hoidmine raskem kui mõne teise jaoks ja üks leiab kahekümnendate lõpus juba peast esimese halli juuksekarva, samal ajal kui teine ootab oma esimest kuuekümnendateni. Aga kas see pole mitte kõiges nii? Ka koolis peavad õpilased sama hinde jaoks erineva hulga tunde õppima ja karjääriredelil tõustes läheb mõnel oluliselt libedamalt kui teistel.

Ilu olevat vaataja silmades. Ühe jaoks on ilusad pikad ja peenikesed blondiinid, teise jaoks lühemat kasvu brünetid. Kellele meeldivad klassikaliselt ilusad näod, kellele avaldab muljet teistsugune, omapärasem. Seetõttu, kui küsitakse, milline on ilus naine, öeldakse hoopis, et ilus naine on hoolitsetud naine. Ja see, kas naine enda eest hoolitseb või mitte, näib kõigile vaatajaile ühtmoodi.

Kahtlemata on lapse sünd naise elu tähtsündmus, aga neid tähtsündmusi on veel. On tütarlapsest naiseks saamine, on pulmapäev, igaühel on isiklikke verstaposte ja tähistamist väärivaid sündmusi. Usun, et naine ei tohiks iial unustada, et ennekõike on ta naine, alles siis on ta abikaasa ja ema. Ja enda eest hoolitsemine käib naiseks olemise juurde. Eriti tänapäeval, mil töövestlusele minnes ei saa kaasa võtta oma lapse arvamust, et minu emme on kõige parem. Mil kodust välja minnes ei saa usaldada beebi lõbusat naeratust triibulise kleidi ja lilleliste sukkade peale. Olen nõus, et elus on palju tähtsamat kui välimus, ometi usun, et heast väljanägemisest loobumine näitab suhtumist. Näitab, et naine ei hooli endast. Ja kui ise ei hooli, miks siis teised peaks?

Otsides midagi head...

Mulle meeldib lühijutte lugeda ja nii sattusin möödunud nädalal ühe novellikogu peale. Iga lugu sisaldas midagi õpetlikku – midagi uut või midagi, mida oli hea endale meelde tuletada. Nagu enamiku õpetlike lugudega aga on, kellegi jaoks on neis alati midagi ebameeldivat. Keegi, kes liiga kaua ootab, jääb üksi. Keegi, kes püüab võita, jääb kaotajaks. Kellestki on lõpmata kahju sellele vaatamata, et lõpuks läheb tal hästi. Mõtlen, et elu õppetunnid on samasugused. Alati peab keegi selleks lahku minema, et teine seda kõrvalt nähes oma suhtele uue pilguga suudaks vaadata. Head ilma halvata justkui polekski olemas.
Õnnepäevadest ei osata suurt midagi kõrva taha panna, aga rasketest hetkedest ja vigadest õpitakse. Ja seda rasket koos kõigi vigadega on meie ümber näruselt palju. Iseasi, kas otsustame tänasest päevast endaga kaasa võtta head hetked või pakime otsekui karmavõlana endaga homsesse kaasa kõik pabistamised, uudistest kuuldud õudused ja ebaõnnestumised. See on valik, mille teeme iga päev, ilma et ise sellele tähelepanu pööraks. Paraku, nagu projektijuhid on harjunud, et kõik projektid saavad valmis lõhki aetud eelarve, hilinemise ja sisuliste kärpimistega, on inimesed hakanud võtma tavana, et enamasti ei lõpe miski hästi. Mure ja tagasilöögid sätitakse päevakavva nagu hommikune päikesetõus – isegi kui neid otseselt ei paista, on teadmine, et kuskil on nad olemas nagu päike pilve taga.
Oma mured valime endale ise. Valime, mis on muretsemist väärt ja mis mitte. Samamoodi valime selle, mille üle rõõmustada. Hea tuju päeval on lihtne kõige üle rõõmu tunda, kehva tuju omal... jäävad kodused sapiste kommentaaride laviini alla, mis on nende jaoks sama ootamatu kui lumetorm südasuvel. Iga ootamatuse järel aga muudetakse eeldusi. Muudetakse arvamust. Pärast kolme järjestikust päeva kriitikanooli ei oota keegi neljandast päevast midagi teistsugust. See, kelle käes on mürginooled ja vibu, leiab end ühtäkki ebameeldivate asjade nimekirjast. Ja sealt kustutatud saada on väga raske.
Kui mu kodu juures uus Selver avati, sattusin esimesel poekülastusel hästi meeldiva kassapidaja juurde. Nüüd, iga kord enne kassasse minekut ma vaatan, kas ta on tööl, ja lähen tema järjekorda. Ka siis, kui seal tuleb kauem seista kui mõnes teises. On loomulik, et valikuvõimaluse olemasolul valitakse parem. Nagu uut autot või telefoni ostes. Üha tähtsam on ennast hästi tunda ja häid emotsioone leida. Olgu see siis uut lemmikplaati kuulates või kosmeetikut, juuksurit, söögikohta väisates. Mind paneb pead vangutama aga see, et ei suudeta iseendas näha seda inimest, kes võiks kellelegi teisele väikest doosi head emotsiooni pakkuda.
Paneb imestama, et kogu aeg parema otsingul olles ei ole kellegil erilist soovi olla ise parem inimene. Olla hea tähendab ühtede arvates enda nõrgaks ja haavatavaks tegemist, teised leiavad lihtsalt, et headus on vastuolus edukuse ja läbilöögivõimega. Näib, et headusel on halb maine.
Jään mõtlema, mis on üldse headuse mõõdupuuks. On selleks tõesti siis naiivsus? Lihtsameelsus? Miskipärast olen ise arvanud, et hoopis õiglustunne on headuse kindel osa. Ja et pisut head kurjustki on igale inimesele lubatud – nagu mõnikord kõige kurjem õpetaja või kõige karmim treener tundub kõige parem. Veidi haiget saada käib paratamatult kasvamise, elu juurde. Ometi kiputakse tihtipeale teistele mõtlematult haiget tegema, justkui saatuselöökidest üksi kellegi vaimu murdmiseks ei piisaks.
Mulle tundub, et selleks, et elu meid liialt ei muserdaks, on hädavajalik otsida lihtsates asjades ilu ja armsust. Arvan, et ei ole naiivne öelda, et igaüks meist saaks olla parem. Ükskõik kellele. Kas või õpetades oma last vanematele inimestele istet pakkuma. Usun, et vaid kõige tugevamad ja kõige targemad oskavad ja suudavad olla head. Et naise teeb headus naiselikuks ja mehe mehiseks. Et saab olla natuke isekas ja jääda seejuures lähedaste jaoks ikka parimaks. Et headus on veidi ilu moodi, mis end vaataja silmades peidab, sest headust saab ainult südamega tunda ja kõik südamed on ju nii erinevad.